Vikitsitaadid etwikiquote https://et.wikiquote.org/wiki/Esileht MediaWiki 1.46.0-wmf.21 first-letter Meedia Eri Arutelu Kasutaja Kasutaja arutelu Vikitsitaadid Vikitsitaatide arutelu Fail Faili arutelu MediaWiki MediaWiki arutelu Mall Malli arutelu Juhend Juhendi arutelu Kategooria Kategooria arutelu TimedText TimedText talk Moodul Mooduli arutelu Üritus Ürituse arutelu 0 7128 134681 128785 2026-03-30T20:32:58Z Pseudacorus 2604 /* Artiklid */ 134681 wikitext text/x-wiki [[File:Aare Pilv.jpg|thumb|Aare Pilv (2016)]] '''Aare Pilv''' (sündinud 15. aprillil 1976 Viljandis) on eesti luuletaja, kirjandusteadlane, tõlkija ja kriitik. =="Ramadaan"== Aare Pilv, "Ramadaan". Tuum, 2010. * [[Lennuk]]iga on ju see imelik lugu, et see nagu polegi [[rändamine]], see on lihtsalt kiire ruumis ümberpaiknemine - sa mitte ei saabu uude kohta, vaid osutud seal äkki kohal olevat. (lk 11) * Siin oli kuulus [[Aleksander Suur|Aleksandri]]-[[mosaiik]], mille [[fragment]]i Aleksandri näoga teadsin juba lapsena: see oli "ENEKE-ses" Aleksandri artikli juures. Nagu sellistel puhkudel ikka, jääd seisma ja vaatad ja mõtled "ah siin sa siis oledki, ISE", tundes mingit raskesti kirjeldatavat [[algupärasus]]e [[erakordsus]]e tunnet, mis seguneb tundega, et mingis mõttes "lähemale" sa ju sellele asjale pole jõudnud. Vahe on ainult selles, et seni olid sa näinud vaid selle pildi [[fotorepro]]sid, nüüd aga peegelduvad valguskiired, mis su [[silm]]a võrkkestale langevad, otseselt originaali enda pealt - otsekui peaks see [[valgus]]e puudutus vastu silma nüüd siin olema kuidagi erilisem. Ja miskipärast on tunne, et ongi. (lk 35) * Mingis mõttes on see sama asi, mis alati võlub ja haarab [[teater|teatri]] puhul: et see kõik toimub füüsiliselt siin koha peal ja et põhimõtteliselt on võimalik alati [[etendus]] hävitada, sellesse sekkuda, aga ometi mingi imeliku kokkuleppe tõttu hoiavad [[näitleja]]d ja vaatajad etendust ülal, nii nagu mitme tuhande aasta taguseid vormitud [[mateeria]] tükke hoitakse [[muuseum]]is alal. Kohtumine mosaiigiga muuseumis on nagu osasaamine mingist põlvkondade eluiga ületavast etendusest, mis on tähelepanuväärne juba ainuüksi oma kestuse poolest, st selle aja poolest, mille jooksul on suudetud etendust tavaelust lahus hoida, ehk siis - kunagi väga vanasti kokku säetud mosaiiki hoida lagunemast suvalisteks ainetükikesteks. Ülev püüe füüsilist kaduvat olemasolu kadumatusesfääris hoida - see on ühine nii heale teatrietendusele kui ka kohtumisele iidse mosaiigiga kuskil muuseumis. Ilma selle [[kaduvus]]e-teadvuseta kaotaks nii üks kui teine oma olemusliku mõtte. (lk 36-37) * Selles mõttes on fotoreprode ajastu, mil repro võib paari sekundiga [[raamat]]ust või [[internet]]ist üles leida, ühtlasi ka ajastu, mil [[originaal]]id on pidevas olemasolemisest tühjaks voolamise ohus, ohus, et nad kaotavad oma materiaalse subjektsuse, muutudes pelkadeks kujutisteks, üheks variandiks enda reproduktsioonide reas - nii et isegi kui jõuad originaali juurde, ei näi ta sulle enam midagi uut ütlevat, võrreldes reprodega. Ta on su jaoks haihtunud unenäopildiks, mille materiaalse kohalolu fakt kuskil ruumipunktis pole enam üldse oluline. Aga seekaudu oled sa ka ise natuke oma reaalsest olemasolust tühjemaks voolanud. (lk 37-38) * Mõtlesin, et [[itaallased|itaallastel]] läks selle [[fašism]]ivärgiga üsna õnnelikult, sest neile jäi alles see au, et nad kukutasid [[Mussolini]] ise, ning [[sõda|sõjast]] ei väljunud nad kaotajate poolel, pigem väljusid nad sõjast [[sakslased|sakslaste]] [[okupatsioon]]ist vabastatuna. (lk 66) * Nii et [[Saksamaa]] ja [[Itaalia]] on oma mustimate ajajärkudega erineval moel toime saanud: sakslased selle kaudu, et on [[süü]] enda peale võtnud, hoiavad seda pingsalt meeles, et seda mitte korrata; [[itaallased]] selle kaudu, et tajuvad ennast pigem fašismiohvrina kui selle süüdlasena. Kumb lahendus on "sotsiaalsele psüühele" tervislikum? (lk 67) * Saan [Clive Pontingu "Maailma rohelisest ajaloost"] teada, et suurem osa [[mets]]ast hävitati Itaalias juba [[antiikaeg|antiikajal]], see, mis seal praegu kasvab, on paari tuhande aasta vanune [[võsa]], mis on kohati metsa ilme võtnud - aga Itaalias pole [[põlismets]]a selle õiges tähenduses. Nii et siis ka [[loodus]] on siin jälg antiiksest [[tsivilisatsioon]]ist, ka siinsed [[puu]]d pärinevad tollest varaküpsest [[kultuur]]ist. [[Maastik]]upilt on antiigi pärand nagu iidsed [[varemed]]ki. (lk 77) * Kõik tõeliselt väärtuslik [[looming]] on sündinud mingis mõttes [[suurushullustus]]e vallapäästmisest. Võimsad kunstiteosed, imetlust äratav [[arhitektuur]], sügavalt ja aja jooksul jätkuvalt kõnetav [[tekst]] - kõik need on sündinud sellest, et mõned [[inimesed]] pole peljanud iseenda sees peituvaid mõõtmeid ja on need realiseerinud. (lk 100) * Ei pea ju selleks 8 eurot [[Colosseum]]i [[kassa]]sse maksma, et aru saada: [[tsiviliseeritus]]e tuum ei seisne mitte selles, et ei olda enam metsik, vaid selles, et [[metsikus]]i viiakse täide kontrollitult ja süsteemselt. (lk 132) * Mina olen tolstoilane, minu jaoks pole kohal, inimeste kätega ehitatud [[hoone]]l mingit [[pühadus]]e garantiid. Kui miski on püha, on selle [[altar]] ja [[ikoon]]id ainult minu surelikus ja väsivas [[süda]]mes; [[kirik]] võib parimal juhul olla vaid ruumiline [[metafoor]], ümberütlus, arhitektuuriline [[retoorika]], aga mitte kunagi pühadus ise. :[[Öö]] oli niiske. Terve [[rõdu]] oli tigusid täis roomanud. [[Jumal]] oli nad siia välja ajanud - sest kas pole pühadus just midagi sellist, mis ajab välja, mitte ei kutsu sisse? :Igal teol on oma isiklik [[pühakoda]] seljas. (lk 190) * Ootan [[õhtu]]t ja pildistan natuke pärast [[päikeseloojang]]ut ja enne pimenemist [[org|oru]] hämarat tumedat ähmjasrohelist lehestikupinda, ilma [[vari|varjudeta]], vaevuaimatava mügarliku laotusena. Seejärel kerkib oru ülemise serva varjust esile [[kuu]], mis on varsti oma teist veerandit lõpetamas. Säritan teda pikalt, tema säritab mind vastu. (lk 195) * Igas peatuses teatas hääl valjuhääldist peatuse nime ja ütles sinna juurde ka, kui palju [[rong]] graafikust maas on, ja loomulikult vabandas selle pärast viisakalt. Alustasime Roomast vist umbes 7-minutilise [[hilinemine|hilinemisega]], ning kolme ja poole tunnise sõidu jooksul oli see veninud veerand tunnini. Mitte et mul sellest mingit lugu oleks olnud, tundus lihtsalt huvitav, et selle asemel et pingutada iga hinna eest tuimalt graafikus püsimise nimel, olid nad oma automaatteadustajasse sisestanud teksti, mis teatas sujuva enesestmõistetavusega tegelikku [[tõde]]. Selles oli midagi Itaaliale iseloomulikku. (lk 208-209) * Mäletan, et [[London]]i Pauluse katedraali uksel oli ukseakna klaasi sisse graveeritud: "See pole midagi muud kui Jumala maja ja taeva värav", ja kui sisse astusime, oli kohe ukse taga [[kassa]] kõige tavalisema [[kassaaparaat|kassaaparaadiga]], mida kasutatakse meilgi poodides, rahasahtel käis väikeste vaheaegade järel kõlliga lahti. (lk 233) ==Artiklid== * Kui [[Hasso Krull|Krull]] muretses selle üle, et [[kriitika]] ei suuda teha vahet kirjanduskeelel ning moraalsel ja poliitilisel keeleregistril, tõmmates [[kunstiteos]]eid [[ideoloogia|ideoloogilisele]] liistule, siis nüüd tahan osutada ühele veelgi halvemale tendentsile, mis viimase aja [[ühiskond]]likus diskussioonis on esile kerkinud, aga mida annaks kirjeldada just sama sõnapaari <nowiki>[</nowiki>[[nüansimeel]]e [[kriis]]<nowiki>]</nowiki> abil. * Mind üllatas just see [[vaatenurk]], nagu oleks ["Tujurikkuja" lõpulaulus] pilatud [[Alo Mattiisen|Mattiiseni]]-Leesmendi laulu ["Ei ole üksi ükski maa"] ning selle poolt väljendatud [[aade]]t. Mu meelest sai sellisel tõlgendusel olla kaks põhjendust. Esiteks, nii võivad tunda [[inimesed]], kelle jaoks [[patriotism]] tähendabki [[ksenofoobia]]t, st need, keda [[laul]] pidigi pilama. Teiseks, nii võivad tunda inimesed, kelle jaoks pagulasteemaga esile kerkinud ksenofoobia pole üldse oluline teema – st nad lihtsalt ei saanud aru pila sihikust; nad arvasid, nagu "Tujurikkuja" tahtnuks öelda, et omaaegse laulu väljendatud [[idee]]d ise on väljanaermist väärt. Neile viimastele ütleksin, et olge rahulikud, te lihtsalt ei saanud nalja mõttest aru, laul polnud siin pila objekt, vaid vahend. Et [[nali]] ei jõua kohale, seda juhtub kõigiga. * [[Sotsiaalmeedia]]s diskuteerides ja vaieldes hakkas mulle koitma kolmas tõlgendus eelmise kahe kõrval: et on omajagu inimesi, kes saavad aru "Tujurikkuja" pila sihist ja keda ei saa otseselt rassistiks või ksenofoobiks pidada, kuid kes ometi tundsid, nagu oleks pila sihitud nende vastu. See üllatas ja oli ootamatu. Kuid põhjus on tegelikult lihtne: on inimesi, kes on tehtud hellaks sellega, et kuigi nad ei jaga Martin Helme ja Kristiina Ojulandi stiilis [[paranoia]]t, vaid on lihtsalt väljendanud skepsist näiteks [[Euroopa]] integratsioonivõimekuse suhtes või osutanud sisserändajate getostumise ohule, saavad ometi endale vihkaja tiitli. Loomulikult on nende hulgas ka inimesi, kelle [[hirm]]ud on üles köetud valeinfoga, mida äärmuslased poliitilise profiidi lõikamiseks sihilikult levitavad. * Selle peegelpildiks on, et inimesi, kes räägivad nt [[pagulased|pagulaste]] aitamise vajadusest ja sellest, et [[islam]] ja islamistlik ideoloogia on erinevad asjad, sildistatakse liberastideks ja tolerastideks (mis muuseas on [[Venemaa|Vene]] profašistide poliitkultuurist pärit leksika) ning peetakse neid mingi salapärase vasakpoolse [[diktatuur]]i käsilasteks. * [[Tõnu Lehtsaar]] rääkis ERRi arvamusportaalis 11. jaanuaril, et [[Eesti]] ühiskonda lõhestab külm [[konflikt]]. Ma pole nõus tema vaadetega, kuid ma nõustun tema [[diagnoos]]iga ning põhimõttelise [[mure]]ga. (Et ma viitan mehele, kellega ma poliitilistel teemadel ilmselt kunagi erilist ühisosa ei leia, on siinkohal teadlik žest.) :Ma ise näen seda konflikti eelkõige sügava [[kommunikatsioon]]irikkena ja pean seda nüansimeele kriisiks – ei tajuta enam olukorra ega suhtluspartneri jutu [[nüanss]]e, sest suhtluse ja probleemilahenduse asemel tegeldakse [[enesekaitse]] ja vasturünnakutega. * Tulemus on, et ei väidelda enam konkreetse inimesega konkreetse probleemi üle, vaid mingi müütilise [[vandenõu]]ga, mille kehastajaks oponent on. Nii oponent kui probleem mütologiseeritakse ja tekib kujutelm, nagu ei oldaks vastamisi teise inimesega, vaid mingi müütilise mitmepäise olendiga, kelle vastu ei aita [[loogika]], vaid raevukas [[retoorika]]. /---/ Ja lähebki suhtlus rikki – ei räägita enam üksteisega, vaid üle üksteise peade oma [[hirm]]ude ja ängidega. * Tuleb meeles pidada, et erimeelsus on vaba ühiskonna [[eeldus]] ning [[paratamatus]]. Mitte keegi meist ei valda absoluutset [[tõde]], aga suurel osal meist on ligipääs mõnele tõe aspektile. Ja loomulikult tuleb meeles pidada eristust [[arvamus]]e ja [[fakt]]i, [[maailmavaade|maailmavaate]] ja objektiivsete asjaolude, dramaatiliste [[üldistus]]te ja konkreetsete tõsiasjade vahel. * Seejuures tuleks muidugi vahet teha alusprintsiipidel ning valikukohtadel (konkreetselt näiteks: [[homoseksuaalsus|homoseksuaalsete]] inimeste võrdõiguslus [[heteroseksuaalsus|heterotega]] tuleneb samast alusprintsiipide tervikust, kust ka nt konservatiivsete [[katoliiklane|katoliiklaste]] [[vabadus]] oma [[usk]]u praktiseerida, nad ei tohi teineteist tühistada – st usklikud ei tohiks takistada samasooliste perede õigusi, nagu ei saa [[kirik]]ut sundida sõlmima samasooliste [[abielu]]sid /---/. * On loomulik, et on vabameelsed ja alalhoidlikud inimesed (nagu on stabiilsema ja mobiilsema, inertsema ja elastsema psüühilise konstitutsiooniga inimesi), aga ei ole loomulik, kui endast erinevaid inimesi peetakse automaatselt lolliks, alaväärseks või [[kurjus]]est haaratuks (samas, ka [[rumalus]] ja pahatahtlikkus on olemas, nende vastu tuleb tegutseda). * Loomulik on, et jätkuvad vaidlused [[patriotism]]i nüansside üle. Aga üks on mu meelest ühine nii konservatiividele kui [[liberaal]]idele (kogu selle paleti mitmekesisuses) – me oleme patrioodid. Nii erinevad, kui me ka pole, peame kõik ju üksteise kõrval elama ka 5, 10 ja 20 aasta pärast, me ei lähe minema ega jäta Eestit teistele. Seega tuleb mul praegusi poleemikaid pidades meeles hoida, et ma pean sinuga ühist kodumaad jagama ka oma ülejäänud elu jooksul ning me loome praegu aluspõhja ühiskonnale, kus peavad hakkama elama meie lapsed. Aga et see oleks elamisväärne ühiskond, elamisväärne [[kodumaa]], selleks peab säilima võime üksteisega suhelda. ** Aare Pilv, [https://arvamus.postimees.ee/3468785/aare-pilv-nuansimeele-kriis "Nüansimeele kriis"]. Postimees, 17. jaanuar 2016 * Ma arvan, et „kunst kunsti pärast” ajad, mängimise ajad hakkavad mööda saama, üha rohkem tahab kirjandus midagi reaalselt öelda ja mõjutada. Enam ei piisa „kodanluse epateerimisest”, mis kirjanduse progressi on ligi 200 aastat kandnud, on vaja reaalset kommunikatsiooni, mis jõuaks kunstiinimeste kõlakojast välja. Dekonstruktsiooni ajad on möödas, on konstruktsiooni aegade algus. * Kirjandus pole enam tekstiliste teemantide lihvimise valdkond või sisekõne, see on üha rohkem vahetu kontakti otsimise viis. Sõnakunstis suureneb poeetilise mõõtme kõrval pragmaatiline mõõde. * Kui olevik ei ole minu minevikus loodetud või ette nähtud tulevik, siis tundub ta suvalisena, ei tea kust tulnuna, otsekui väljaspool arengut olevana. Aga samas võib olla, et just see ettenähtamatus ongi arenemise tõeline nägu. ** Aare Pilv, [https://www.looming.ee/kas-eesti-kirjandus-areneb/ "Kas eesti kirjandus areneb?"] Looming 12/2022 ==Intervjuud== * Humanitaaria mõjukust saab kindlasti mõõta selle kaudu, kui nähtaval me oleme ühiskondlikes aruteludes, aga loomulikult on humanitaarteadused kultuuri enesekirjeldus ja see ongi meie põhiline ühiskondlik mõte. Evalveerimistulemuste kokkuvõte ütles, et ühiskondlikku mõjukust kirjeldatakse liiga lahus teaduslikust mõjukusest (scientific impact). Selles on iva, sest teaduse tase ise ongi üks mõõdupuu, mille järgi tema ühiskondlikku mõju saab mõõta – mida kõrgem on akadeemiline tase, seda rohkem kasu on teadusest ühiskonnale. Teine asi – kokkuvõttes on ka kirjas, et seda mõju kiputakse kohati liigselt kirjeldama majandusliku kasu raamistikus – mis muidugi humanitaaria puhul on eriti kahtlane. Ma kahtlustan, et selles peegeldub teaduse projektipõhise rahastamispõhimõtte üldisem probleemsus: me juba oleme omaks võtmas seda "turunduslikku" mõtteviisi, püüame näidata, et oleme "müügiväärsed", väärime investeeringuid, "toodame kasumit". Keegi ei arvagi, et nt kirjandusteadus peaks tootma mingit majanduslikku kasumit, aga üldisem ärilise loogika tung kultuurisfääri on tekitanud selle, et oleme hakanud ka intellektuaalseid väärtusi kaupade või toodetena kohtlema. Kuna see loogika ikkagi ei toimi, võtab ta lõpuks sellise kuju, et hakatakse tegelema enda tõlkimisega otseselt majandusliku kasu keelde. * Kui ma teen teadust, siis paratamatult on adressaat teised teadlased. Loomulikult on alati hea mõelda paralleelse väljundi peale. Teadusartikli pinnalt saab arendada esseesid näiteks kultuuriajakirjanduses või muus meedias avaldamiseks. Sellega ma pöördun juba laiema adressaadi poole. * Üks asi, mida just süvenenud akadeemiline uurimine ühiskonnale saab anda, on teatav üllatusmoment, vaatepunktide nihutamine ja selle kaudu kultuuri ergastamine, tema eneseloomevõime värskendamine. Kas või minevikust mingi uue kirjandusnähtuse esiletoomine (nt sõjaeelsete punapagulaste kirjanduselu Venemaal) või minevikupildi fookuse ümbersättimine (nt baltisakslaste rahvausundiliste ettekujutuste uurimine, millega hiljuti on tegelnud [[Ulrike Plath]]). Aga seda on muidugi keeruline kuidagi mõõdistada – kuidas mõõdistada kultuuris toimivaid mentaalseid ergastushetki? ** Aare Pilv, intervjuu: [[Triinu Ojamaa]], [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/kuidas-moota-humanitaarteaduste-uhiskondlikku-moju/ "Kuidas mõõta humanitaarteaduste ühiskondlikku mõju?"], Sirp, 24.11.2017 ==Välislingid== {{Vikipeedia}} {{JÄRJESTA:Pilv, Aare}} [[Kategooria:Eesti luuletajad]] [[Kategooria:Eesti tõlkijad]] [[Kategooria:Eesti kirjanduskriitikud]] [[Kategooria:Eesti kirjandusteadlased]] deeokye8meynwy3r3bomuqqtphk2mk6 134682 134681 2026-03-30T20:35:03Z Pseudacorus 2604 /* Intervjuud */ 134682 wikitext text/x-wiki [[File:Aare Pilv.jpg|thumb|Aare Pilv (2016)]] '''Aare Pilv''' (sündinud 15. aprillil 1976 Viljandis) on eesti luuletaja, kirjandusteadlane, tõlkija ja kriitik. =="Ramadaan"== Aare Pilv, "Ramadaan". Tuum, 2010. * [[Lennuk]]iga on ju see imelik lugu, et see nagu polegi [[rändamine]], see on lihtsalt kiire ruumis ümberpaiknemine - sa mitte ei saabu uude kohta, vaid osutud seal äkki kohal olevat. (lk 11) * Siin oli kuulus [[Aleksander Suur|Aleksandri]]-[[mosaiik]], mille [[fragment]]i Aleksandri näoga teadsin juba lapsena: see oli "ENEKE-ses" Aleksandri artikli juures. Nagu sellistel puhkudel ikka, jääd seisma ja vaatad ja mõtled "ah siin sa siis oledki, ISE", tundes mingit raskesti kirjeldatavat [[algupärasus]]e [[erakordsus]]e tunnet, mis seguneb tundega, et mingis mõttes "lähemale" sa ju sellele asjale pole jõudnud. Vahe on ainult selles, et seni olid sa näinud vaid selle pildi [[fotorepro]]sid, nüüd aga peegelduvad valguskiired, mis su [[silm]]a võrkkestale langevad, otseselt originaali enda pealt - otsekui peaks see [[valgus]]e puudutus vastu silma nüüd siin olema kuidagi erilisem. Ja miskipärast on tunne, et ongi. (lk 35) * Mingis mõttes on see sama asi, mis alati võlub ja haarab [[teater|teatri]] puhul: et see kõik toimub füüsiliselt siin koha peal ja et põhimõtteliselt on võimalik alati [[etendus]] hävitada, sellesse sekkuda, aga ometi mingi imeliku kokkuleppe tõttu hoiavad [[näitleja]]d ja vaatajad etendust ülal, nii nagu mitme tuhande aasta taguseid vormitud [[mateeria]] tükke hoitakse [[muuseum]]is alal. Kohtumine mosaiigiga muuseumis on nagu osasaamine mingist põlvkondade eluiga ületavast etendusest, mis on tähelepanuväärne juba ainuüksi oma kestuse poolest, st selle aja poolest, mille jooksul on suudetud etendust tavaelust lahus hoida, ehk siis - kunagi väga vanasti kokku säetud mosaiiki hoida lagunemast suvalisteks ainetükikesteks. Ülev püüe füüsilist kaduvat olemasolu kadumatusesfääris hoida - see on ühine nii heale teatrietendusele kui ka kohtumisele iidse mosaiigiga kuskil muuseumis. Ilma selle [[kaduvus]]e-teadvuseta kaotaks nii üks kui teine oma olemusliku mõtte. (lk 36-37) * Selles mõttes on fotoreprode ajastu, mil repro võib paari sekundiga [[raamat]]ust või [[internet]]ist üles leida, ühtlasi ka ajastu, mil [[originaal]]id on pidevas olemasolemisest tühjaks voolamise ohus, ohus, et nad kaotavad oma materiaalse subjektsuse, muutudes pelkadeks kujutisteks, üheks variandiks enda reproduktsioonide reas - nii et isegi kui jõuad originaali juurde, ei näi ta sulle enam midagi uut ütlevat, võrreldes reprodega. Ta on su jaoks haihtunud unenäopildiks, mille materiaalse kohalolu fakt kuskil ruumipunktis pole enam üldse oluline. Aga seekaudu oled sa ka ise natuke oma reaalsest olemasolust tühjemaks voolanud. (lk 37-38) * Mõtlesin, et [[itaallased|itaallastel]] läks selle [[fašism]]ivärgiga üsna õnnelikult, sest neile jäi alles see au, et nad kukutasid [[Mussolini]] ise, ning [[sõda|sõjast]] ei väljunud nad kaotajate poolel, pigem väljusid nad sõjast [[sakslased|sakslaste]] [[okupatsioon]]ist vabastatuna. (lk 66) * Nii et [[Saksamaa]] ja [[Itaalia]] on oma mustimate ajajärkudega erineval moel toime saanud: sakslased selle kaudu, et on [[süü]] enda peale võtnud, hoiavad seda pingsalt meeles, et seda mitte korrata; [[itaallased]] selle kaudu, et tajuvad ennast pigem fašismiohvrina kui selle süüdlasena. Kumb lahendus on "sotsiaalsele psüühele" tervislikum? (lk 67) * Saan [Clive Pontingu "Maailma rohelisest ajaloost"] teada, et suurem osa [[mets]]ast hävitati Itaalias juba [[antiikaeg|antiikajal]], see, mis seal praegu kasvab, on paari tuhande aasta vanune [[võsa]], mis on kohati metsa ilme võtnud - aga Itaalias pole [[põlismets]]a selle õiges tähenduses. Nii et siis ka [[loodus]] on siin jälg antiiksest [[tsivilisatsioon]]ist, ka siinsed [[puu]]d pärinevad tollest varaküpsest [[kultuur]]ist. [[Maastik]]upilt on antiigi pärand nagu iidsed [[varemed]]ki. (lk 77) * Kõik tõeliselt väärtuslik [[looming]] on sündinud mingis mõttes [[suurushullustus]]e vallapäästmisest. Võimsad kunstiteosed, imetlust äratav [[arhitektuur]], sügavalt ja aja jooksul jätkuvalt kõnetav [[tekst]] - kõik need on sündinud sellest, et mõned [[inimesed]] pole peljanud iseenda sees peituvaid mõõtmeid ja on need realiseerinud. (lk 100) * Ei pea ju selleks 8 eurot [[Colosseum]]i [[kassa]]sse maksma, et aru saada: [[tsiviliseeritus]]e tuum ei seisne mitte selles, et ei olda enam metsik, vaid selles, et [[metsikus]]i viiakse täide kontrollitult ja süsteemselt. (lk 132) * Mina olen tolstoilane, minu jaoks pole kohal, inimeste kätega ehitatud [[hoone]]l mingit [[pühadus]]e garantiid. Kui miski on püha, on selle [[altar]] ja [[ikoon]]id ainult minu surelikus ja väsivas [[süda]]mes; [[kirik]] võib parimal juhul olla vaid ruumiline [[metafoor]], ümberütlus, arhitektuuriline [[retoorika]], aga mitte kunagi pühadus ise. :[[Öö]] oli niiske. Terve [[rõdu]] oli tigusid täis roomanud. [[Jumal]] oli nad siia välja ajanud - sest kas pole pühadus just midagi sellist, mis ajab välja, mitte ei kutsu sisse? :Igal teol on oma isiklik [[pühakoda]] seljas. (lk 190) * Ootan [[õhtu]]t ja pildistan natuke pärast [[päikeseloojang]]ut ja enne pimenemist [[org|oru]] hämarat tumedat ähmjasrohelist lehestikupinda, ilma [[vari|varjudeta]], vaevuaimatava mügarliku laotusena. Seejärel kerkib oru ülemise serva varjust esile [[kuu]], mis on varsti oma teist veerandit lõpetamas. Säritan teda pikalt, tema säritab mind vastu. (lk 195) * Igas peatuses teatas hääl valjuhääldist peatuse nime ja ütles sinna juurde ka, kui palju [[rong]] graafikust maas on, ja loomulikult vabandas selle pärast viisakalt. Alustasime Roomast vist umbes 7-minutilise [[hilinemine|hilinemisega]], ning kolme ja poole tunnise sõidu jooksul oli see veninud veerand tunnini. Mitte et mul sellest mingit lugu oleks olnud, tundus lihtsalt huvitav, et selle asemel et pingutada iga hinna eest tuimalt graafikus püsimise nimel, olid nad oma automaatteadustajasse sisestanud teksti, mis teatas sujuva enesestmõistetavusega tegelikku [[tõde]]. Selles oli midagi Itaaliale iseloomulikku. (lk 208-209) * Mäletan, et [[London]]i Pauluse katedraali uksel oli ukseakna klaasi sisse graveeritud: "See pole midagi muud kui Jumala maja ja taeva värav", ja kui sisse astusime, oli kohe ukse taga [[kassa]] kõige tavalisema [[kassaaparaat|kassaaparaadiga]], mida kasutatakse meilgi poodides, rahasahtel käis väikeste vaheaegade järel kõlliga lahti. (lk 233) ==Artiklid== * Kui [[Hasso Krull|Krull]] muretses selle üle, et [[kriitika]] ei suuda teha vahet kirjanduskeelel ning moraalsel ja poliitilisel keeleregistril, tõmmates [[kunstiteos]]eid [[ideoloogia|ideoloogilisele]] liistule, siis nüüd tahan osutada ühele veelgi halvemale tendentsile, mis viimase aja [[ühiskond]]likus diskussioonis on esile kerkinud, aga mida annaks kirjeldada just sama sõnapaari <nowiki>[</nowiki>[[nüansimeel]]e [[kriis]]<nowiki>]</nowiki> abil. * Mind üllatas just see [[vaatenurk]], nagu oleks ["Tujurikkuja" lõpulaulus] pilatud [[Alo Mattiisen|Mattiiseni]]-Leesmendi laulu ["Ei ole üksi ükski maa"] ning selle poolt väljendatud [[aade]]t. Mu meelest sai sellisel tõlgendusel olla kaks põhjendust. Esiteks, nii võivad tunda [[inimesed]], kelle jaoks [[patriotism]] tähendabki [[ksenofoobia]]t, st need, keda [[laul]] pidigi pilama. Teiseks, nii võivad tunda inimesed, kelle jaoks pagulasteemaga esile kerkinud ksenofoobia pole üldse oluline teema – st nad lihtsalt ei saanud aru pila sihikust; nad arvasid, nagu "Tujurikkuja" tahtnuks öelda, et omaaegse laulu väljendatud [[idee]]d ise on väljanaermist väärt. Neile viimastele ütleksin, et olge rahulikud, te lihtsalt ei saanud nalja mõttest aru, laul polnud siin pila objekt, vaid vahend. Et [[nali]] ei jõua kohale, seda juhtub kõigiga. * [[Sotsiaalmeedia]]s diskuteerides ja vaieldes hakkas mulle koitma kolmas tõlgendus eelmise kahe kõrval: et on omajagu inimesi, kes saavad aru "Tujurikkuja" pila sihist ja keda ei saa otseselt rassistiks või ksenofoobiks pidada, kuid kes ometi tundsid, nagu oleks pila sihitud nende vastu. See üllatas ja oli ootamatu. Kuid põhjus on tegelikult lihtne: on inimesi, kes on tehtud hellaks sellega, et kuigi nad ei jaga Martin Helme ja Kristiina Ojulandi stiilis [[paranoia]]t, vaid on lihtsalt väljendanud skepsist näiteks [[Euroopa]] integratsioonivõimekuse suhtes või osutanud sisserändajate getostumise ohule, saavad ometi endale vihkaja tiitli. Loomulikult on nende hulgas ka inimesi, kelle [[hirm]]ud on üles köetud valeinfoga, mida äärmuslased poliitilise profiidi lõikamiseks sihilikult levitavad. * Selle peegelpildiks on, et inimesi, kes räägivad nt [[pagulased|pagulaste]] aitamise vajadusest ja sellest, et [[islam]] ja islamistlik ideoloogia on erinevad asjad, sildistatakse liberastideks ja tolerastideks (mis muuseas on [[Venemaa|Vene]] profašistide poliitkultuurist pärit leksika) ning peetakse neid mingi salapärase vasakpoolse [[diktatuur]]i käsilasteks. * [[Tõnu Lehtsaar]] rääkis ERRi arvamusportaalis 11. jaanuaril, et [[Eesti]] ühiskonda lõhestab külm [[konflikt]]. Ma pole nõus tema vaadetega, kuid ma nõustun tema [[diagnoos]]iga ning põhimõttelise [[mure]]ga. (Et ma viitan mehele, kellega ma poliitilistel teemadel ilmselt kunagi erilist ühisosa ei leia, on siinkohal teadlik žest.) :Ma ise näen seda konflikti eelkõige sügava [[kommunikatsioon]]irikkena ja pean seda nüansimeele kriisiks – ei tajuta enam olukorra ega suhtluspartneri jutu [[nüanss]]e, sest suhtluse ja probleemilahenduse asemel tegeldakse [[enesekaitse]] ja vasturünnakutega. * Tulemus on, et ei väidelda enam konkreetse inimesega konkreetse probleemi üle, vaid mingi müütilise [[vandenõu]]ga, mille kehastajaks oponent on. Nii oponent kui probleem mütologiseeritakse ja tekib kujutelm, nagu ei oldaks vastamisi teise inimesega, vaid mingi müütilise mitmepäise olendiga, kelle vastu ei aita [[loogika]], vaid raevukas [[retoorika]]. /---/ Ja lähebki suhtlus rikki – ei räägita enam üksteisega, vaid üle üksteise peade oma [[hirm]]ude ja ängidega. * Tuleb meeles pidada, et erimeelsus on vaba ühiskonna [[eeldus]] ning [[paratamatus]]. Mitte keegi meist ei valda absoluutset [[tõde]], aga suurel osal meist on ligipääs mõnele tõe aspektile. Ja loomulikult tuleb meeles pidada eristust [[arvamus]]e ja [[fakt]]i, [[maailmavaade|maailmavaate]] ja objektiivsete asjaolude, dramaatiliste [[üldistus]]te ja konkreetsete tõsiasjade vahel. * Seejuures tuleks muidugi vahet teha alusprintsiipidel ning valikukohtadel (konkreetselt näiteks: [[homoseksuaalsus|homoseksuaalsete]] inimeste võrdõiguslus [[heteroseksuaalsus|heterotega]] tuleneb samast alusprintsiipide tervikust, kust ka nt konservatiivsete [[katoliiklane|katoliiklaste]] [[vabadus]] oma [[usk]]u praktiseerida, nad ei tohi teineteist tühistada – st usklikud ei tohiks takistada samasooliste perede õigusi, nagu ei saa [[kirik]]ut sundida sõlmima samasooliste [[abielu]]sid /---/. * On loomulik, et on vabameelsed ja alalhoidlikud inimesed (nagu on stabiilsema ja mobiilsema, inertsema ja elastsema psüühilise konstitutsiooniga inimesi), aga ei ole loomulik, kui endast erinevaid inimesi peetakse automaatselt lolliks, alaväärseks või [[kurjus]]est haaratuks (samas, ka [[rumalus]] ja pahatahtlikkus on olemas, nende vastu tuleb tegutseda). * Loomulik on, et jätkuvad vaidlused [[patriotism]]i nüansside üle. Aga üks on mu meelest ühine nii konservatiividele kui [[liberaal]]idele (kogu selle paleti mitmekesisuses) – me oleme patrioodid. Nii erinevad, kui me ka pole, peame kõik ju üksteise kõrval elama ka 5, 10 ja 20 aasta pärast, me ei lähe minema ega jäta Eestit teistele. Seega tuleb mul praegusi poleemikaid pidades meeles hoida, et ma pean sinuga ühist kodumaad jagama ka oma ülejäänud elu jooksul ning me loome praegu aluspõhja ühiskonnale, kus peavad hakkama elama meie lapsed. Aga et see oleks elamisväärne ühiskond, elamisväärne [[kodumaa]], selleks peab säilima võime üksteisega suhelda. ** Aare Pilv, [https://arvamus.postimees.ee/3468785/aare-pilv-nuansimeele-kriis "Nüansimeele kriis"]. Postimees, 17. jaanuar 2016 * Ma arvan, et „kunst kunsti pärast” ajad, mängimise ajad hakkavad mööda saama, üha rohkem tahab kirjandus midagi reaalselt öelda ja mõjutada. Enam ei piisa „kodanluse epateerimisest”, mis kirjanduse progressi on ligi 200 aastat kandnud, on vaja reaalset kommunikatsiooni, mis jõuaks kunstiinimeste kõlakojast välja. Dekonstruktsiooni ajad on möödas, on konstruktsiooni aegade algus. * Kirjandus pole enam tekstiliste teemantide lihvimise valdkond või sisekõne, see on üha rohkem vahetu kontakti otsimise viis. Sõnakunstis suureneb poeetilise mõõtme kõrval pragmaatiline mõõde. * Kui olevik ei ole minu minevikus loodetud või ette nähtud tulevik, siis tundub ta suvalisena, ei tea kust tulnuna, otsekui väljaspool arengut olevana. Aga samas võib olla, et just see ettenähtamatus ongi arenemise tõeline nägu. ** Aare Pilv, [https://www.looming.ee/kas-eesti-kirjandus-areneb/ "Kas eesti kirjandus areneb?"] Looming 12/2022 ==Intervjuud== * Humanitaaria mõjukust saab kindlasti mõõta selle kaudu, kui nähtaval me oleme ühiskondlikes aruteludes, aga loomulikult on humanitaarteadused kultuuri enesekirjeldus ja see ongi meie põhiline ühiskondlik mõte. Evalveerimistulemuste kokkuvõte ütles, et ühiskondlikku mõjukust kirjeldatakse liiga lahus teaduslikust mõjukusest (scientific impact). Selles on iva, sest teaduse tase ise ongi üks mõõdupuu, mille järgi tema ühiskondlikku mõju saab mõõta – mida kõrgem on akadeemiline tase, seda rohkem kasu on teadusest ühiskonnale. Teine asi – kokkuvõttes on ka kirjas, et seda mõju kiputakse kohati liigselt kirjeldama majandusliku kasu raamistikus – mis muidugi humanitaaria puhul on eriti kahtlane. Ma kahtlustan, et selles peegeldub teaduse projektipõhise rahastamispõhimõtte üldisem probleemsus: me juba oleme omaks võtmas seda "turunduslikku" mõtteviisi, püüame näidata, et oleme "müügiväärsed", väärime investeeringuid, "toodame kasumit". Keegi ei arvagi, et nt kirjandusteadus peaks tootma mingit majanduslikku kasumit, aga üldisem ärilise loogika tung kultuurisfääri on tekitanud selle, et oleme hakanud ka intellektuaalseid väärtusi kaupade või toodetena kohtlema. Kuna see loogika ikkagi ei toimi, võtab ta lõpuks sellise kuju, et hakatakse tegelema enda tõlkimisega otseselt majandusliku kasu keelde. * Kui ma teen teadust, siis paratamatult on adressaat teised teadlased. Loomulikult on alati hea mõelda paralleelse väljundi peale. Teadusartikli pinnalt saab arendada esseesid näiteks kultuuriajakirjanduses või muus meedias avaldamiseks. Sellega ma pöördun juba laiema adressaadi poole. * Üks asi, mida just süvenenud akadeemiline uurimine ühiskonnale saab anda, on teatav üllatusmoment, vaatepunktide nihutamine ja selle kaudu kultuuri ergastamine, tema eneseloomevõime värskendamine. Kas või minevikust mingi uue kirjandusnähtuse esiletoomine (nt sõjaeelsete punapagulaste kirjanduselu Venemaal) või minevikupildi fookuse ümbersättimine (nt baltisakslaste rahvausundiliste ettekujutuste uurimine, millega hiljuti on tegelnud [[Ulrike Plath]]). Aga seda on muidugi keeruline kuidagi mõõdistada – kuidas mõõdistada kultuuris toimivaid mentaalseid ergastushetki? ** Aare Pilv, intervjuu: [[Triinu Ojamaa]], [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/kuidas-moota-humanitaarteaduste-uhiskondlikku-moju/ "Kuidas mõõta humanitaarteaduste ühiskondlikku mõju?"], Sirp, 24.11.2017 * Vaidlus on dialoog, aga sõda ei ole vaidlus ega dialoog. Ja puhta afekti peale ei saa ehitada mingit dialoogi, vaid ainult vastu panna teine afekt – see aga mind ei huvita. Otsest rumalust ja jõhkrust on väga palju siginenud, ma arvan, et sellega ei ole mõtet polemiseerida, vaid lasta tal iseenda raskuse ja ebakonsistentsuse all kokku vajuda, ise samal ajal luues midagi, mis püsima jääb. * Aare Pilv, intervjuu: Igor Kotjuh, [https://www.looming.ee/olen-pigem-joelaevnik/ "Olen pigem jõelaevnik"] Looming 2/2022 ==Välislingid== {{Vikipeedia}} {{JÄRJESTA:Pilv, Aare}} [[Kategooria:Eesti luuletajad]] [[Kategooria:Eesti tõlkijad]] [[Kategooria:Eesti kirjanduskriitikud]] [[Kategooria:Eesti kirjandusteadlased]] bhshyu6i13ak5fth8vsrexp2msan0av 134683 134682 2026-03-30T20:50:18Z Pseudacorus 2604 /* Artiklid */ 134683 wikitext text/x-wiki [[File:Aare Pilv.jpg|thumb|Aare Pilv (2016)]] '''Aare Pilv''' (sündinud 15. aprillil 1976 Viljandis) on eesti luuletaja, kirjandusteadlane, tõlkija ja kriitik. =="Ramadaan"== Aare Pilv, "Ramadaan". Tuum, 2010. * [[Lennuk]]iga on ju see imelik lugu, et see nagu polegi [[rändamine]], see on lihtsalt kiire ruumis ümberpaiknemine - sa mitte ei saabu uude kohta, vaid osutud seal äkki kohal olevat. (lk 11) * Siin oli kuulus [[Aleksander Suur|Aleksandri]]-[[mosaiik]], mille [[fragment]]i Aleksandri näoga teadsin juba lapsena: see oli "ENEKE-ses" Aleksandri artikli juures. Nagu sellistel puhkudel ikka, jääd seisma ja vaatad ja mõtled "ah siin sa siis oledki, ISE", tundes mingit raskesti kirjeldatavat [[algupärasus]]e [[erakordsus]]e tunnet, mis seguneb tundega, et mingis mõttes "lähemale" sa ju sellele asjale pole jõudnud. Vahe on ainult selles, et seni olid sa näinud vaid selle pildi [[fotorepro]]sid, nüüd aga peegelduvad valguskiired, mis su [[silm]]a võrkkestale langevad, otseselt originaali enda pealt - otsekui peaks see [[valgus]]e puudutus vastu silma nüüd siin olema kuidagi erilisem. Ja miskipärast on tunne, et ongi. (lk 35) * Mingis mõttes on see sama asi, mis alati võlub ja haarab [[teater|teatri]] puhul: et see kõik toimub füüsiliselt siin koha peal ja et põhimõtteliselt on võimalik alati [[etendus]] hävitada, sellesse sekkuda, aga ometi mingi imeliku kokkuleppe tõttu hoiavad [[näitleja]]d ja vaatajad etendust ülal, nii nagu mitme tuhande aasta taguseid vormitud [[mateeria]] tükke hoitakse [[muuseum]]is alal. Kohtumine mosaiigiga muuseumis on nagu osasaamine mingist põlvkondade eluiga ületavast etendusest, mis on tähelepanuväärne juba ainuüksi oma kestuse poolest, st selle aja poolest, mille jooksul on suudetud etendust tavaelust lahus hoida, ehk siis - kunagi väga vanasti kokku säetud mosaiiki hoida lagunemast suvalisteks ainetükikesteks. Ülev püüe füüsilist kaduvat olemasolu kadumatusesfääris hoida - see on ühine nii heale teatrietendusele kui ka kohtumisele iidse mosaiigiga kuskil muuseumis. Ilma selle [[kaduvus]]e-teadvuseta kaotaks nii üks kui teine oma olemusliku mõtte. (lk 36-37) * Selles mõttes on fotoreprode ajastu, mil repro võib paari sekundiga [[raamat]]ust või [[internet]]ist üles leida, ühtlasi ka ajastu, mil [[originaal]]id on pidevas olemasolemisest tühjaks voolamise ohus, ohus, et nad kaotavad oma materiaalse subjektsuse, muutudes pelkadeks kujutisteks, üheks variandiks enda reproduktsioonide reas - nii et isegi kui jõuad originaali juurde, ei näi ta sulle enam midagi uut ütlevat, võrreldes reprodega. Ta on su jaoks haihtunud unenäopildiks, mille materiaalse kohalolu fakt kuskil ruumipunktis pole enam üldse oluline. Aga seekaudu oled sa ka ise natuke oma reaalsest olemasolust tühjemaks voolanud. (lk 37-38) * Mõtlesin, et [[itaallased|itaallastel]] läks selle [[fašism]]ivärgiga üsna õnnelikult, sest neile jäi alles see au, et nad kukutasid [[Mussolini]] ise, ning [[sõda|sõjast]] ei väljunud nad kaotajate poolel, pigem väljusid nad sõjast [[sakslased|sakslaste]] [[okupatsioon]]ist vabastatuna. (lk 66) * Nii et [[Saksamaa]] ja [[Itaalia]] on oma mustimate ajajärkudega erineval moel toime saanud: sakslased selle kaudu, et on [[süü]] enda peale võtnud, hoiavad seda pingsalt meeles, et seda mitte korrata; [[itaallased]] selle kaudu, et tajuvad ennast pigem fašismiohvrina kui selle süüdlasena. Kumb lahendus on "sotsiaalsele psüühele" tervislikum? (lk 67) * Saan [Clive Pontingu "Maailma rohelisest ajaloost"] teada, et suurem osa [[mets]]ast hävitati Itaalias juba [[antiikaeg|antiikajal]], see, mis seal praegu kasvab, on paari tuhande aasta vanune [[võsa]], mis on kohati metsa ilme võtnud - aga Itaalias pole [[põlismets]]a selle õiges tähenduses. Nii et siis ka [[loodus]] on siin jälg antiiksest [[tsivilisatsioon]]ist, ka siinsed [[puu]]d pärinevad tollest varaküpsest [[kultuur]]ist. [[Maastik]]upilt on antiigi pärand nagu iidsed [[varemed]]ki. (lk 77) * Kõik tõeliselt väärtuslik [[looming]] on sündinud mingis mõttes [[suurushullustus]]e vallapäästmisest. Võimsad kunstiteosed, imetlust äratav [[arhitektuur]], sügavalt ja aja jooksul jätkuvalt kõnetav [[tekst]] - kõik need on sündinud sellest, et mõned [[inimesed]] pole peljanud iseenda sees peituvaid mõõtmeid ja on need realiseerinud. (lk 100) * Ei pea ju selleks 8 eurot [[Colosseum]]i [[kassa]]sse maksma, et aru saada: [[tsiviliseeritus]]e tuum ei seisne mitte selles, et ei olda enam metsik, vaid selles, et [[metsikus]]i viiakse täide kontrollitult ja süsteemselt. (lk 132) * Mina olen tolstoilane, minu jaoks pole kohal, inimeste kätega ehitatud [[hoone]]l mingit [[pühadus]]e garantiid. Kui miski on püha, on selle [[altar]] ja [[ikoon]]id ainult minu surelikus ja väsivas [[süda]]mes; [[kirik]] võib parimal juhul olla vaid ruumiline [[metafoor]], ümberütlus, arhitektuuriline [[retoorika]], aga mitte kunagi pühadus ise. :[[Öö]] oli niiske. Terve [[rõdu]] oli tigusid täis roomanud. [[Jumal]] oli nad siia välja ajanud - sest kas pole pühadus just midagi sellist, mis ajab välja, mitte ei kutsu sisse? :Igal teol on oma isiklik [[pühakoda]] seljas. (lk 190) * Ootan [[õhtu]]t ja pildistan natuke pärast [[päikeseloojang]]ut ja enne pimenemist [[org|oru]] hämarat tumedat ähmjasrohelist lehestikupinda, ilma [[vari|varjudeta]], vaevuaimatava mügarliku laotusena. Seejärel kerkib oru ülemise serva varjust esile [[kuu]], mis on varsti oma teist veerandit lõpetamas. Säritan teda pikalt, tema säritab mind vastu. (lk 195) * Igas peatuses teatas hääl valjuhääldist peatuse nime ja ütles sinna juurde ka, kui palju [[rong]] graafikust maas on, ja loomulikult vabandas selle pärast viisakalt. Alustasime Roomast vist umbes 7-minutilise [[hilinemine|hilinemisega]], ning kolme ja poole tunnise sõidu jooksul oli see veninud veerand tunnini. Mitte et mul sellest mingit lugu oleks olnud, tundus lihtsalt huvitav, et selle asemel et pingutada iga hinna eest tuimalt graafikus püsimise nimel, olid nad oma automaatteadustajasse sisestanud teksti, mis teatas sujuva enesestmõistetavusega tegelikku [[tõde]]. Selles oli midagi Itaaliale iseloomulikku. (lk 208-209) * Mäletan, et [[London]]i Pauluse katedraali uksel oli ukseakna klaasi sisse graveeritud: "See pole midagi muud kui Jumala maja ja taeva värav", ja kui sisse astusime, oli kohe ukse taga [[kassa]] kõige tavalisema [[kassaaparaat|kassaaparaadiga]], mida kasutatakse meilgi poodides, rahasahtel käis väikeste vaheaegade järel kõlliga lahti. (lk 233) ==Artiklid== * Kui [[Hasso Krull|Krull]] muretses selle üle, et [[kriitika]] ei suuda teha vahet kirjanduskeelel ning moraalsel ja poliitilisel keeleregistril, tõmmates [[kunstiteos]]eid [[ideoloogia|ideoloogilisele]] liistule, siis nüüd tahan osutada ühele veelgi halvemale tendentsile, mis viimase aja [[ühiskond]]likus diskussioonis on esile kerkinud, aga mida annaks kirjeldada just sama sõnapaari <nowiki>[</nowiki>[[nüansimeel]]e [[kriis]]<nowiki>]</nowiki> abil. * Mind üllatas just see [[vaatenurk]], nagu oleks ["Tujurikkuja" lõpulaulus] pilatud [[Alo Mattiisen|Mattiiseni]]-Leesmendi laulu ["Ei ole üksi ükski maa"] ning selle poolt väljendatud [[aade]]t. Mu meelest sai sellisel tõlgendusel olla kaks põhjendust. Esiteks, nii võivad tunda [[inimesed]], kelle jaoks [[patriotism]] tähendabki [[ksenofoobia]]t, st need, keda [[laul]] pidigi pilama. Teiseks, nii võivad tunda inimesed, kelle jaoks pagulasteemaga esile kerkinud ksenofoobia pole üldse oluline teema – st nad lihtsalt ei saanud aru pila sihikust; nad arvasid, nagu "Tujurikkuja" tahtnuks öelda, et omaaegse laulu väljendatud [[idee]]d ise on väljanaermist väärt. Neile viimastele ütleksin, et olge rahulikud, te lihtsalt ei saanud nalja mõttest aru, laul polnud siin pila objekt, vaid vahend. Et [[nali]] ei jõua kohale, seda juhtub kõigiga. * [[Sotsiaalmeedia]]s diskuteerides ja vaieldes hakkas mulle koitma kolmas tõlgendus eelmise kahe kõrval: et on omajagu inimesi, kes saavad aru "Tujurikkuja" pila sihist ja keda ei saa otseselt rassistiks või ksenofoobiks pidada, kuid kes ometi tundsid, nagu oleks pila sihitud nende vastu. See üllatas ja oli ootamatu. Kuid põhjus on tegelikult lihtne: on inimesi, kes on tehtud hellaks sellega, et kuigi nad ei jaga Martin Helme ja Kristiina Ojulandi stiilis [[paranoia]]t, vaid on lihtsalt väljendanud skepsist näiteks [[Euroopa]] integratsioonivõimekuse suhtes või osutanud sisserändajate getostumise ohule, saavad ometi endale vihkaja tiitli. Loomulikult on nende hulgas ka inimesi, kelle [[hirm]]ud on üles köetud valeinfoga, mida äärmuslased poliitilise profiidi lõikamiseks sihilikult levitavad. * Selle peegelpildiks on, et inimesi, kes räägivad nt [[pagulased|pagulaste]] aitamise vajadusest ja sellest, et [[islam]] ja islamistlik ideoloogia on erinevad asjad, sildistatakse liberastideks ja tolerastideks (mis muuseas on [[Venemaa|Vene]] profašistide poliitkultuurist pärit leksika) ning peetakse neid mingi salapärase vasakpoolse [[diktatuur]]i käsilasteks. * [[Tõnu Lehtsaar]] rääkis ERRi arvamusportaalis 11. jaanuaril, et [[Eesti]] ühiskonda lõhestab külm [[konflikt]]. Ma pole nõus tema vaadetega, kuid ma nõustun tema [[diagnoos]]iga ning põhimõttelise [[mure]]ga. (Et ma viitan mehele, kellega ma poliitilistel teemadel ilmselt kunagi erilist ühisosa ei leia, on siinkohal teadlik žest.) :Ma ise näen seda konflikti eelkõige sügava [[kommunikatsioon]]irikkena ja pean seda nüansimeele kriisiks – ei tajuta enam olukorra ega suhtluspartneri jutu [[nüanss]]e, sest suhtluse ja probleemilahenduse asemel tegeldakse [[enesekaitse]] ja vasturünnakutega. * Tulemus on, et ei väidelda enam konkreetse inimesega konkreetse probleemi üle, vaid mingi müütilise [[vandenõu]]ga, mille kehastajaks oponent on. Nii oponent kui probleem mütologiseeritakse ja tekib kujutelm, nagu ei oldaks vastamisi teise inimesega, vaid mingi müütilise mitmepäise olendiga, kelle vastu ei aita [[loogika]], vaid raevukas [[retoorika]]. /---/ Ja lähebki suhtlus rikki – ei räägita enam üksteisega, vaid üle üksteise peade oma [[hirm]]ude ja ängidega. * Tuleb meeles pidada, et erimeelsus on vaba ühiskonna [[eeldus]] ning [[paratamatus]]. Mitte keegi meist ei valda absoluutset [[tõde]], aga suurel osal meist on ligipääs mõnele tõe aspektile. Ja loomulikult tuleb meeles pidada eristust [[arvamus]]e ja [[fakt]]i, [[maailmavaade|maailmavaate]] ja objektiivsete asjaolude, dramaatiliste [[üldistus]]te ja konkreetsete tõsiasjade vahel. * Seejuures tuleks muidugi vahet teha alusprintsiipidel ning valikukohtadel (konkreetselt näiteks: [[homoseksuaalsus|homoseksuaalsete]] inimeste võrdõiguslus [[heteroseksuaalsus|heterotega]] tuleneb samast alusprintsiipide tervikust, kust ka nt konservatiivsete [[katoliiklane|katoliiklaste]] [[vabadus]] oma [[usk]]u praktiseerida, nad ei tohi teineteist tühistada – st usklikud ei tohiks takistada samasooliste perede õigusi, nagu ei saa [[kirik]]ut sundida sõlmima samasooliste [[abielu]]sid /---/. * On loomulik, et on vabameelsed ja alalhoidlikud inimesed (nagu on stabiilsema ja mobiilsema, inertsema ja elastsema psüühilise konstitutsiooniga inimesi), aga ei ole loomulik, kui endast erinevaid inimesi peetakse automaatselt lolliks, alaväärseks või [[kurjus]]est haaratuks (samas, ka [[rumalus]] ja pahatahtlikkus on olemas, nende vastu tuleb tegutseda). * Loomulik on, et jätkuvad vaidlused [[patriotism]]i nüansside üle. Aga üks on mu meelest ühine nii konservatiividele kui [[liberaal]]idele (kogu selle paleti mitmekesisuses) – me oleme patrioodid. Nii erinevad, kui me ka pole, peame kõik ju üksteise kõrval elama ka 5, 10 ja 20 aasta pärast, me ei lähe minema ega jäta Eestit teistele. Seega tuleb mul praegusi poleemikaid pidades meeles hoida, et ma pean sinuga ühist kodumaad jagama ka oma ülejäänud elu jooksul ning me loome praegu aluspõhja ühiskonnale, kus peavad hakkama elama meie lapsed. Aga et see oleks elamisväärne ühiskond, elamisväärne [[kodumaa]], selleks peab säilima võime üksteisega suhelda. ** Aare Pilv, [https://arvamus.postimees.ee/3468785/aare-pilv-nuansimeele-kriis "Nüansimeele kriis"]. Postimees, 17. jaanuar 2016 * Kui lugeda suurel hulgal luulet, mida võib nimetada harrastajalikuks, asjaarmastajalikuks, hobiluuleks, ühesõnaga sellist luulet, mis ei küündi tippudeni, siis tegelikult toimub minu kui lugeja tajus mingi ühtevalgumine – ma hakkan ühtäkki nägema, et autoritel, keda oleme harjunud pidama „pärisluuletajateks”, ka päris tippudel, on tegelikult üsna palju tekste, mis on igavad, piinlikud, saamatud, lihtsalt väheütlevad jne. See, mis tegelikult hierarhia määrab (sest kunst on loomuldasa hierarhiline nähtus), on tase, kuhu parimatel hetkedel välja jõutakse. On väga vähe luuletajaid, kes on kogu aeg väga head, on omajagu neid, kellel on hea iga kümnes tekst, on neid, kelle puhul on väärtuslik suurem tekstikorpus, aga mitte üksikud tekstid, ja on neid, kes ei küündi kunagi keskmisest kõrgemale. Nii et hierarhiad tekivad peamiselt selle põhjal, millised on need mõned väga head tekstid raamatus. Kui aga hinnata luulekogusid selle põhjal, milline on nende kõige kehvem tekst (teisisõnu – kui enesekriitikavaba keegi oma tekste avaldades on), siis saame suhteliselt ühtlase lagendiku, mille keskel kõrguvad mõned puud. See, et luulena avaldatakse üsna palju väheütlevat kraami, on paratamatus, mäetippu pole ilma jalamita, põlispuid ilma alusmetsata – aga seda jama kirjutavad ka parimad. See on lugejana kuidagi vabastav teadmine, ei pea tasemevahesid tõmbama luuletajate vahelt – tasemevahed jooksevad sageli ühe luuletaja erinevate tekstide vahelt. See on loomulik, just selle poolest on luule nagu elu ise. ** Aare Pilv, [https://www.looming.ee/eestikeelne-luule-2020/ "Eestikeelne luule 2020"] Looming 4/2021 * Ma arvan, et „kunst kunsti pärast” ajad, mängimise ajad hakkavad mööda saama, üha rohkem tahab kirjandus midagi reaalselt öelda ja mõjutada. Enam ei piisa „kodanluse epateerimisest”, mis kirjanduse progressi on ligi 200 aastat kandnud, on vaja reaalset kommunikatsiooni, mis jõuaks kunstiinimeste kõlakojast välja. Dekonstruktsiooni ajad on möödas, on konstruktsiooni aegade algus. * Kirjandus pole enam tekstiliste teemantide lihvimise valdkond või sisekõne, see on üha rohkem vahetu kontakti otsimise viis. Sõnakunstis suureneb poeetilise mõõtme kõrval pragmaatiline mõõde. * Kui olevik ei ole minu minevikus loodetud või ette nähtud tulevik, siis tundub ta suvalisena, ei tea kust tulnuna, otsekui väljaspool arengut olevana. Aga samas võib olla, et just see ettenähtamatus ongi arenemise tõeline nägu. ** Aare Pilv, [https://www.looming.ee/kas-eesti-kirjandus-areneb/ "Kas eesti kirjandus areneb?"] Looming 12/2022 ==Intervjuud== * Humanitaaria mõjukust saab kindlasti mõõta selle kaudu, kui nähtaval me oleme ühiskondlikes aruteludes, aga loomulikult on humanitaarteadused kultuuri enesekirjeldus ja see ongi meie põhiline ühiskondlik mõte. Evalveerimistulemuste kokkuvõte ütles, et ühiskondlikku mõjukust kirjeldatakse liiga lahus teaduslikust mõjukusest (scientific impact). Selles on iva, sest teaduse tase ise ongi üks mõõdupuu, mille järgi tema ühiskondlikku mõju saab mõõta – mida kõrgem on akadeemiline tase, seda rohkem kasu on teadusest ühiskonnale. Teine asi – kokkuvõttes on ka kirjas, et seda mõju kiputakse kohati liigselt kirjeldama majandusliku kasu raamistikus – mis muidugi humanitaaria puhul on eriti kahtlane. Ma kahtlustan, et selles peegeldub teaduse projektipõhise rahastamispõhimõtte üldisem probleemsus: me juba oleme omaks võtmas seda "turunduslikku" mõtteviisi, püüame näidata, et oleme "müügiväärsed", väärime investeeringuid, "toodame kasumit". Keegi ei arvagi, et nt kirjandusteadus peaks tootma mingit majanduslikku kasumit, aga üldisem ärilise loogika tung kultuurisfääri on tekitanud selle, et oleme hakanud ka intellektuaalseid väärtusi kaupade või toodetena kohtlema. Kuna see loogika ikkagi ei toimi, võtab ta lõpuks sellise kuju, et hakatakse tegelema enda tõlkimisega otseselt majandusliku kasu keelde. * Kui ma teen teadust, siis paratamatult on adressaat teised teadlased. Loomulikult on alati hea mõelda paralleelse väljundi peale. Teadusartikli pinnalt saab arendada esseesid näiteks kultuuriajakirjanduses või muus meedias avaldamiseks. Sellega ma pöördun juba laiema adressaadi poole. * Üks asi, mida just süvenenud akadeemiline uurimine ühiskonnale saab anda, on teatav üllatusmoment, vaatepunktide nihutamine ja selle kaudu kultuuri ergastamine, tema eneseloomevõime värskendamine. Kas või minevikust mingi uue kirjandusnähtuse esiletoomine (nt sõjaeelsete punapagulaste kirjanduselu Venemaal) või minevikupildi fookuse ümbersättimine (nt baltisakslaste rahvausundiliste ettekujutuste uurimine, millega hiljuti on tegelnud [[Ulrike Plath]]). Aga seda on muidugi keeruline kuidagi mõõdistada – kuidas mõõdistada kultuuris toimivaid mentaalseid ergastushetki? ** Aare Pilv, intervjuu: [[Triinu Ojamaa]], [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/kuidas-moota-humanitaarteaduste-uhiskondlikku-moju/ "Kuidas mõõta humanitaarteaduste ühiskondlikku mõju?"], Sirp, 24.11.2017 * Vaidlus on dialoog, aga sõda ei ole vaidlus ega dialoog. Ja puhta afekti peale ei saa ehitada mingit dialoogi, vaid ainult vastu panna teine afekt – see aga mind ei huvita. Otsest rumalust ja jõhkrust on väga palju siginenud, ma arvan, et sellega ei ole mõtet polemiseerida, vaid lasta tal iseenda raskuse ja ebakonsistentsuse all kokku vajuda, ise samal ajal luues midagi, mis püsima jääb. * Aare Pilv, intervjuu: Igor Kotjuh, [https://www.looming.ee/olen-pigem-joelaevnik/ "Olen pigem jõelaevnik"] Looming 2/2022 ==Välislingid== {{Vikipeedia}} {{JÄRJESTA:Pilv, Aare}} [[Kategooria:Eesti luuletajad]] [[Kategooria:Eesti tõlkijad]] [[Kategooria:Eesti kirjanduskriitikud]] [[Kategooria:Eesti kirjandusteadlased]] 22beg1b9y211zey751qdgjhmnqss4at 4 25921 134684 2026-03-30T21:24:15Z Pseudacorus 2604 Uus lehekülg: ' * Ma arvan, et „kunst kunsti pärast” ajad, mängimise ajad hakkavad mööda saama, üha rohkem tahab kirjandus midagi reaalselt öelda ja mõjutada. Enam ei piisa „kodanluse epateerimisest”, mis kirjanduse progressi on ligi 200 aastat kandnud, on vaja reaalset kommunikatsiooni, mis jõuaks kunstiinimeste kõlakojast välja. Dekonstruktsiooni ajad on möödas, on konstruktsiooni aegade algus. ** [[Aare Pilv]], [https://www.looming.ee/kas-eesti-kirjandus-areneb/ "Ka...' 134684 wikitext text/x-wiki * Ma arvan, et „kunst kunsti pärast” ajad, mängimise ajad hakkavad mööda saama, üha rohkem tahab kirjandus midagi reaalselt öelda ja mõjutada. Enam ei piisa „kodanluse epateerimisest”, mis kirjanduse progressi on ligi 200 aastat kandnud, on vaja reaalset kommunikatsiooni, mis jõuaks kunstiinimeste kõlakojast välja. Dekonstruktsiooni ajad on möödas, on konstruktsiooni aegade algus. ** [[Aare Pilv]], [https://www.looming.ee/kas-eesti-kirjandus-areneb/ "Kas eesti kirjandus areneb?"] Looming 12/2022 n3qjobbfzkh19tcfwe6hthrb6tlot8z 134685 134684 2026-03-30T21:25:51Z Pseudacorus 2604 134685 wikitext text/x-wiki * Ma arvan, et „[[kunst]] kunsti pärast” ajad, mängimise ajad hakkavad mööda saama, üha rohkem tahab [[kirjandus]] midagi reaalselt öelda ja mõjutada. Enam ei piisa „kodanluse epateerimisest”, mis kirjanduse [[progress]]i on ligi 200 aastat kandnud, on vaja reaalset [[kommunikatsioon]]i, mis jõuaks kunstiinimeste kõlakojast välja. [[Dekonstruktsioon]]i ajad on möödas, on konstruktsiooni aegade algus. ** [[Aare Pilv]], [https://www.looming.ee/kas-eesti-kirjandus-areneb/ "Kas eesti kirjandus areneb?"] Looming 12/2022 02hevn3ddxczpvk965la1636reklvud