Vikitsitaadid etwikiquote https://et.wikiquote.org/wiki/Esileht MediaWiki 1.46.0-wmf.23 first-letter Meedia Eri Arutelu Kasutaja Kasutaja arutelu Vikitsitaadid Vikitsitaatide arutelu Fail Faili arutelu MediaWiki MediaWiki arutelu Mall Malli arutelu Juhend Juhendi arutelu Kategooria Kategooria arutelu TimedText TimedText talk Moodul Mooduli arutelu Üritus Ürituse arutelu 0 3868 134742 133783 2026-04-12T03:01:22Z CommonsDelinker 32 Replacing 69.41_SL3.jpg with [[File:The_Brothers_by_Lydia_Field_Emmet.jpg]] (by [[:c:User:CommonsDelinker|CommonsDelinker]] because: [[:c:COM:FR|File renamed]]:). 134742 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Maria_Wodzińska_-_Portret_brata.jpg|pisi|Maria Wodzińska (1819-1896), "Venna portree", ''s.d.'']] [[Pilt:The Brothers by Lydia Field Emmet.jpg|pisi|Lydia Field Emmet, "Vennad" (1909)]] [[Pilt:François_Barraud,_Les_Musiciens_(les_quatre_frères_Barraud),_1921.tif|pisi|François Barraud, "Muusikud (neli Barraud' venda) (1921)]] [[File:TKMB1702 Kristjan Raud.jpg|pisi|Kristjan Raud, "Vennad kive viskamas", illustratsioon "Kalevipojale" (1935)]] [[Pilt:Ludmilla_Siim._Fratres.tif|pisi|Ludmilla Siim, "Fratres" (2019, inspireeritud [[Arvo Pärt|Arvo Pärdi]] samanimelisest teosest)]] ==Piibel== <poem> 1 Ja [[Aadam]] sai ühte oma naise [[Eeva]]ga, kes jäi lapseootele ja tõi [[Kain]]i ilmale ning ütles: "Ma olen Issanda abiga mehe ilmale toonud." 2 Ja tema sünnitas taas: ta venna [[Aabel]]i. Ja Aabel oli lambakarjane, Kain aga oli [[põllumees]]. 3 Ja mõne aja pärast juhtus, et Kain tõi Issandale [[ohvriand|roaohvri]] maaviljast, 4 ja ka Aabel tõi oma [[lammas]]te esimesest soost ning nende rasvast, ja Issand vaatas Aabeli ja tema roaohvri peale, 5 aga Kaini ja tema roaohvri peale ta ei vaadanud. Siis Kain [[viha]]stus väga ja lõi pilgu maha. 6 Ja Issand küsis Kainilt: "Mispärast sa vihastud? Ja mispärast sa pilgu maha lööd? 7 Eks ole: kui sa head teed, siis on su [[pilk]] tõstetud üles? Aga kui sa head ei tee, siis luurab [[patt]] ukse ees ja himustab sind. Kuid sina pead tema üle valitsema!" 8 Ja Kain ütles oma vennale Aabelile: "Lähme väljale!" Ja kui nad väljal olid, tungis Kain oma venna Aabeli kallale ja tappis tema. 9 Aga Issand küsis Kainilt: "Kus on su vend Aabel?" Ja tema vastas: "Ei mina tea. Kas ma olen oma venna [[hoidja]]?" 10 Ja tema ütles: "Mis sa oled teinud? Sinu venna vere hääl kisendab maa pealt minu poole! 11 Aga nüüd ole sa neetud siit maa pealt, mis oma suu on avanud, su venna verd sinu käest vastu võttes! 12 Kui sa harid maad, siis see ei anna sulle enam oma rammu. Sa pead maa peal olema [[hulkur]] ja [[põgenik]]!" </poem> * [[1. Moosese raamat]] 4:1–12 ==Proosa== * Timo. Õnnetuid Jukola pojukesi! Ja [[seitse]] tükki! Mis peame nüüd tegema? :Lauri. Küll ma tean, mis teen. :Juhani. Mina niisama. Igaüks [[nuga]] kurku! :Timo. Ära põrgu pärast! :Juhani. Mu puss, mu välkuva teraga puss! Verd lasen, nii et lainetab. :Aapo. Juhani! :Juhani. Joosku üheksainsaks lombiks seitsme mehe veri ja upume siis üheskoos [[punane|punasesse]] [[meri|merre]], nagu uppus kord kogu "[[Vana Testament|Vana testamendi]]" [[rahvas]]! Kus on mu pahkpea-puss, kõige, kõige lepitaja? :Aapo. Taltsuta oma meelt! :Juhani. Teelt ära sina mu eest ja lõpp sellele neetud elule! Puss siia! * [[Aleksis Kivi]], "[[Seitse venda]]". Tõlkinud [[Friedebert Tuglas]]. Eesti Riiklik Kirjastus, 1955, lk 244 * Õieti olen ma veendunud, et [[Kristus]] õppis enda kohta palju kasulikku, kui ta [[kõrb]]es Saatanat kohtas. Loomulikult oli see vendade kohtumine... inimesed kipuvad liiga kärmesti unustama, et Kurat on Kristuse vanem vend ja [[vaidlus]]tes kuulub talle kui vanemale teatud [[eelis]]eid. ** [[Robertson Davies]], "[[Viies osaline]]". Tõlkinud [[Mati Soomre]]. Tallinn: Eesti Raamat, 1990, lk 250 * Valdar meenutas endale, et räägib surema määratud mehega ja vastas nii ausalt, kui teadis vastata: :"Ta püüab sind päästa, vabastada, vabaks osta - ja on valmis maksma kallist hinda. Mida mina ei saa lubada. Tahaksin, ma ei salga, sest sa võid ju olla lollpea, aga sa oled mu vend ja ma ei ole unustanud ei noid jänesenahast sääriseid ega seda, kes tõrvas tookord mu [[paat]]i. Muide, ka seda mitte, et sa panid alati parimad [[õun]]ad ''oma'' taskusse, kui ma olin veel liiga madalat kasvu mees, et ise puude otsa ronida või viljadeni küündida," Valdar naeratas veel viltusemalt kui tavaliselt, "kuid sa olid tookord mu vend ja oled ka täna. Et sa tegid ise oma valiku ja ma ei takista ega muuda seda, et mul on kahju sind kaotada. Nii lihtsalt on. Ja saab olema valus [[ema]]le veel ühte surmauudist viia. :Aga Anno - võib minna aega, enne kui ta mulle [[andestus|andestab]]. Selle, et ma lasin sul su tee lõpuni käia. Või võib minna aega, enne kui ta mõistab, et see ''oli'' sinu enese valitud tee." * [[Triinu Meres]], "Kuigi sa proovid olla hea", 2019, lk 171 * [[Lause]]t lõpuni kuulamata tormas Gansey mustavasse öhe. Ta jooksis maja nurga taha ja jõudis parklasse just sel hetkel, kui Ronan paugu kirja pani. :Löögikaar paistis lõputu. :Pealtnäha tundus, et tegemist on alles avavaatusega. Haiglaselt rohekat valgust heitva [[tänavalatern]]a all seisis kaljukindla hoiaku ja kivistunud näoilmega Ronan. [[Löök]] ei vääratanud. Poiss oli võtnud vastutuse [[rusikas|rusika]] maandumiskoha eest juba ammu enne seda, kui lööma hakkas. :Gansey oli oma isalt pärinud loogilise mõtlemise, kiindumuse uurimistöö vastu ja enamiku riiklike [[loterii]]de suuruse toetusfondi. :Vennad Lynchid olid oma isalt pärinud kõigutamatud [[ego]]d, kümme aastat ühe tundmatu iiri [[muusikariist]]a mängutunde ja oskuse tõsiselt [[poks]]ida. Niall Lynch ei olnud just sageli kodus viibinud, aga kui oli, oli ta olnud hiilgav [[õpetaja]]. (lk 74) * Perekond Lynchi lugu oli järgmine. Elas kord üks mees nimega Niall Lynch ja tal oli kolm [[poeg]]a. Üks neist armastas oma isa rohkem kui teised. Niall Lynch nägi hea välja, oli karismaatiline, rikas ja [[salapära]]ne. Ühel päeval tiriti ta tumehallist BMW-st välja ja peksti veljevõtmega surnuks. See juhtus [[kolmapäev]]al. [[Neljapäev]]al leidis poeg Ronan isa [[surnukeha]] [[sissesõidutee]]lt. [[Reede]]l lõpetas [[pereema]] rääkimise ega lausunud enam kunagi ühtegi sõna. :[[Laupäev]]al said vennad Lynchid aru, et on isa surma järel saanud rikkaks ja jäänud kodutuks. [[Testament]] ei lubanud neil majas midagi puutuda — ei oma riideid ega mööblit. Ega vaikivat ema. Testament kohustas neid otsekohe Aglionby [[ühiselamu]]sse kolima. Vanim vend Declan pidi kontrollima fonde ja oma vendade elusid, kuniks nood saavad kaheksateist täis. :[[Pühapäev]]al varastas Ronan oma lahkunud isa auto. :[[Esmaspäev]]al lõpetasid vennad Lynchid omavahel sõbrustamise. (lk 75) * [[Maggie Stiefvater]], "Kaarnapoisid", tlk Evelin Schapel, 2013 ==Luule== <poem> Kõmagu nüüd kõigi [[kael]]ad, Lahti löön kui [[laul]]u paelad, Lauldes seitsme venna võimust. </poem> * Toukola poiste pilkelaul, rmt: [[Aleksis Kivi]], "[[Seitse venda]]". Tõlkinud [[Friedebert Tuglas]]. Eesti Riiklik Kirjastus, 1955, lk 32 <poem> Vend on nii väike, sündis alles [[talv]]el, kuid nagu täismees sirgelt istub maas. Nüüd tuleb hoolega mul olla valvel, sest kui ta kukub, siis ta haiget saab. Kaks [[hammas]]t suhu kasvanud on vennal ning suure nutuga neid tuleb veel. Teeb päevas mitu korda märjaks ennast ja ise naerab minu pahameelt. ... Mu kallis vend on ikka minu juures, küll süles, [[voodi]] peal ja vankri sees. Ma juba mõtlen, kui ta kasvab suureks... Ma olen [[komnoor]], tema [[pioneer]]. </poem> * [[Ilmi Kolla]], "Mina hoian väikest venda", rmt: "Kõik mu laulud", 2009, lk 22 <poem> Mul on meeles, kuis su elu algas [[häll]]istki sind mäletan ma veel Iial sa ei saanud [[suss]]e jalga, käisid käpakile aiateel. Mäletan su isemeelset kisa, meeleheitele see kõiki viis, süles hoidma pidi ainult [[isa]], õest sa suuremat ei hoolind siis. ... Kui sa aitad mulle [[Mantel|mantli]] selga, kui sa saatma tuled jaamateel, siis ma otse sinu kasvu pelgan, õpin nagu võõrastama veel. Kasvad meheks, sul on suured kavad, aga mina samaks jääma pean, sest et mulle elu näitelava kinkis igavese lapseea. </poem> * [[Ilmi Kolla]], "Vend", rmt: "Kõik mu laulud", 2009, lk 31 ==Vanasõnad== * Seitse venda elavad üheskoos [[rahu]]s, aga kahe vennanaise vahel kasvab [[sõda]]. * Veli [[oma]] veli, teng [[võõras]] vahel. * Venna arm [[vesi]]ne, sõsara arm sõkline, [[isa]] arm erapooletu, [[ema]] arm igavene. * Venna [[viha]] lööb valusamaid haavu kui võõra mehe vaen. * Õde sooja saunaleili, vend on vilu põhjatuuli. ** "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929 ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Perekond]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] p1v25g4e25i9dc0fdixif748qqarrb9 0 11035 134747 54695 2026-04-12T11:50:09Z Pseudacorus 2604 134747 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Maria_Wiik_In_the_Smithy_1894.jpg|pisi|Maria Wiik, "Sepikojas" (1894)]] ==Proosa== * Jason Ogg, meistersepp ja -hobuserautaja, lõi veel paar korda moepärast lõõtsa ja istus siis jälle [[alasi]]le. Sepikojas oli alati soe, isegi kui [[tuul]] katuseräästas vilistas. :Ta suutis rautada ükskõik keda, seda Jason Ogg tõesti suutis. Kord toodi talle nalja viluks [[sipelgas]] ja tema istus [[suurendusklaas]]i ja nööpnõelapeast valmistatud alasi taga öö läbi üleval. Sipelgas oli praegugi veel sepikojas: vahel oli kuulda, kuidas ta klõbinal üle [[põrand]]a läks. :Aga täna... jah, täna pidi sepp omal moel [[üür]]i maksma. Sepikoda kuulus muidugi talle. Seda oli põlvkondade vältel isalt pojale antud. Aga sepikoda pole kunagi ainult [[kivi]]d ja mört ja [[raud]]. Jason Ogg ei osanud sellele nime anda, aga see oli olemas. See oli vahe meisterrautaja ja inimese vahel, kes lihtsalt käänas rauda keerulisel moel, et elatist teenida. Ja see oli kuidagi seotud rauaga. Ja kuidagi seotud sellega, et sul lubatakse sinu [[töö]]d väga hästi teha. Selle eest pidi kuidagi tasuma. (lk 11) * Aga selline oli kokkulepe - sa rautad ära kõik [[loomad]], kes sinu juurde tuuakse - {{sõrendus|kõik}}, ja selle tasuks oli, et sa {{sõrendus|suudad}} kõiki loomi rautada. Lancre’is oli alati olnud sepp ja kõik teadsid, et Lancre’i sepp on üks väga võimas sepp. :See oli iidne [[leping]] ja see oli kuidagi seotud rauaga. (lk 14) * [[Terry Pratchett]], "Härrasrahvas", tlk Allan Eichenbaum, 2003 ==Luule== <poem> On kadund [[šaht]] ja suits ja vaev, [[mets]] silub mägede kontuure ja Marsilt lendab nende juurde [[turist]]idega [[footonrakett|footonlaev]], sest meie tuha-[[püramiid]]id on kuulsamad [[vaarao]]de soost ja nende sündimise loost [[legend]]i jutustavad [[giid]]id: "Siin elas ammu, aastal tuhat... [[Hiiglane|hiidrahvas]], kellel kuldsed käed ja kelle sepikoja tuhast on tekkinud need kaunid mäed." </poem> * [[Heljo Mänd]], "Lapsepõlve radadel", rmt: Heljo Mänd, "Rada viib maanteele", 1960, lk 27-28 [[Kategooria:Majandus]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Hooned]] 7molcocgafpi3jud7ehm25cems98u24 0 14064 134739 126517 2026-04-11T17:36:03Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 134739 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Gustave Van de Woestyne - Return from the fields.jpg|pisi|Gustave Van de Woestyne, "Põldudelt tagasi tulles" (1911)]] ==Proosa== * Omaenda teed käia on alati kõige kasulikum, sest sellel on õnnelik omadus meid eksiteedelt jälle iseenda juurde tagasi juhtida. * [[Johann Wolfgang Goethe]], "Aforisme", tlk Mati Hint, [[LR]] 33/1974, lk 22 * Otse enne reisileminekut ja vahetult pärast tagasijõudmist muutub meie elupaik meie silmis ilusamaks. ** [[Jean Paul]], "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme", tlk Krista Räni, LR 36/2004, lk 59 * Mäletan Cauterets'd tervikuna — seda asulat, pikka [[org]]u väikese [[raudtee]] ja [[mets]]aste nõlvadega, ja kõrgeid [[küngas|künkaid]]. Ma pole seal enam kunagi käinud. Selle üle on mul hea meel. Paari aasta eest kavatsesime seal suve[[puhkus]]e veeta. Laususin päris mõtlematult: "Tahaksin sinna tagasi minna." See oli tõsi. Aga siis taipasin, et tagasi minna ei saa. Kunagi ei saa minna tagasi paika, mis sul [[mälu]]s püsib. Sa ei näe seda enam sellesama [[pilk|pilguga]] — isegi ebatõenäolisel eeldusel, et kõik on jäänud enam-vähem samaks. Mis on olnud, see on olnud. "Õnnelikud maanteed, kus ma kõndisin, ja kuhu ma enam kunagi tagasi ei tule..." :Ära kunagi mine tagasi kuhugi, kus sa oled [[õnn]]elik olnud. Kui sa seda pole teinud, püsib see sinu jaoks elavana. Kui lähed sinna tagasi, siis see hävib. (lk 86) [[Pilt:Tulevad_tagasi._Pastell._1997._Margus_Rump.jpg|pisi|Margus Rump, "Tulevad tagasi" (pastell, 1997)]] * [[Ema]]l, kes ihkas [[vaheldus]]t toidus, nii nagu kõiges muuski, tuli aeg-ajalt tahtmine proovida mõnd uut hullust. Kord seisnes see selles, et "[[muna]] on hoopis toitvam". Vastavalt sellele loosungile sõime muna sõna otseses mõttes igal söögiajal, kuni [[isa]] mässu tõstis. Oli ka [[kala]]periood, mil me elasime [[merikeel]]est ja [[hõbeheik|hõbeheigist]], et parandada oma ajutegevust. Kuid, olles kordamööda erinevate toitude [[dieedid]] läbi teinud, pöördus ema tavaliselt jälle tagasi normaalse menüü juurde; just niisama, nagu, olles tirinud isa läbi [[teosoofia]] ja unitaarkiriku, äärepealt hakanud [[katoliiklus|katoliiklaseks]] ning flirtinud [[budism]]iga, oli ema lõpuks [[anglikaani kirik]]u rüppe tagasi pöördunud. ** [[Agatha Christie]], "Minu elu lugu", tlk Laine Hone, Sinisukk, 1996, lk 98 * Ta pöördus tagasi, enne kui oli jõudnud teele asudagi, läbemata pikemalt edasi lükata kohtumisrõõmu. ** [[Asta Põldmäe]], "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989, lk 120 * Siis oli [[Jaan Tõnisson|Tõnisson]] kõnelema hakanud. Ta oli rääkinud [[Tartu rahu]]st, [[Jüri Vilms]]ist ja [[Eesti]] iseseisvusaastatest. Sekka oli ta lugenud [[Koidula]] luuletusi ja meenutanud [[Tammsaare]] [[aforism]]e. :[[NKVD]]-lased puhkenud selle peale nutma. Nad olid avalikult oma [[patt]]e kahetsenud ja palunud Tõnissonil end õpetada ning juhtida. Suured [[pisar]]ad voolanud nende silmist. :Siis tõusnud Tõnisson ja kõndinud aeglaselt otse [[meri|merre]], endised NKVD-lased ustavate kaaslastena kannul. [[Laine]]d sulgusid nende peade kohal. :"Tõnisson ütles, et kui viimane tibla Eestimaalt läinud on, siis tuleb ta tagasi," teatas [[kalur]]. "Ta tuleb kuldses [[soomusrüü|soomusrüüs]] ja [[kaarik]]ul, mida veavad [[hülged]]." * [[Andrus Kivirähk]], "[[Ivan Orava mälestused]] ehk Minevik kui helesinised mäed", Tallinn: Varrak, 2008, lk 60-61 ==Luule== <poem> Aga ükskord algab aega, Kus kõik piirud kahel otsal Lausa lähvad lõkendama; Lausa tuleleeki lõikab Käe kaljukammitsasta - Küll siis Kalev jõuab koju Oma lastel′ õnne tooma, Eesti põlve uueks looma. </poem> * [[Friedrich Reinhold Kreutzwald]], [https://et.wikisource.org/wiki/Kalevipoeg/XX "Kalevipoeg"], XX laul, eepose lõpp <poem> [[Tragöödia]] tähtsaim vaatus on kuues: kui [[surnu]]d tõusevad [[lava]] lahinguväljadelt, kohendatakse [[parukas|parukaid]] ja [[kostüüm]]e, tõmmatakse [[nuga]] rinnust, võetakse [[silmus]] kaelast, seistakse elavatega ühte ritta näoga [[publik]]u poole. ... Hanerivis tulevad need, kes otsa leidnud varem, kolmandas ja neljandas ja vaatuste vahel. Teadmata kadunute imepärane naasmine. </poem> * [[Wisława Szymborska]], "Teatrimuljed", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 22-23 [[Kategooria:Tegevused]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] qkwa81i8lt48xtpeshsp4drlj05wfwu 134740 134739 2026-04-11T17:38:13Z Pseudacorus 2604 134740 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Gustave Van de Woestyne - Return from the fields.jpg|pisi|Gustave Van de Woestyne, "Põldudelt tagasi tulles" (1911)]] [[Pilt:The_Return_of_the_Prodigal_Son_(1920)_by_Anto_Carte.jpg|pisi|Anto Carte, "Kadunud poja tagasitulek" (1920)]] ==Proosa== * Omaenda teed käia on alati kõige kasulikum, sest sellel on õnnelik omadus meid eksiteedelt jälle iseenda juurde tagasi juhtida. * [[Johann Wolfgang Goethe]], "Aforisme", tlk Mati Hint, [[LR]] 33/1974, lk 22 * Otse enne reisileminekut ja vahetult pärast tagasijõudmist muutub meie elupaik meie silmis ilusamaks. ** [[Jean Paul]], "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme", tlk Krista Räni, LR 36/2004, lk 59 * Mäletan Cauterets'd tervikuna — seda asulat, pikka [[org]]u väikese [[raudtee]] ja [[mets]]aste nõlvadega, ja kõrgeid [[küngas|künkaid]]. Ma pole seal enam kunagi käinud. Selle üle on mul hea meel. Paari aasta eest kavatsesime seal suve[[puhkus]]e veeta. Laususin päris mõtlematult: "Tahaksin sinna tagasi minna." See oli tõsi. Aga siis taipasin, et tagasi minna ei saa. Kunagi ei saa minna tagasi paika, mis sul [[mälu]]s püsib. Sa ei näe seda enam sellesama [[pilk|pilguga]] — isegi ebatõenäolisel eeldusel, et kõik on jäänud enam-vähem samaks. Mis on olnud, see on olnud. "Õnnelikud maanteed, kus ma kõndisin, ja kuhu ma enam kunagi tagasi ei tule..." :Ära kunagi mine tagasi kuhugi, kus sa oled [[õnn]]elik olnud. Kui sa seda pole teinud, püsib see sinu jaoks elavana. Kui lähed sinna tagasi, siis see hävib. (lk 86) [[Pilt:Tulevad_tagasi._Pastell._1997._Margus_Rump.jpg|pisi|Margus Rump, "Tulevad tagasi" (pastell, 1997)]] * [[Ema]]l, kes ihkas [[vaheldus]]t toidus, nii nagu kõiges muuski, tuli aeg-ajalt tahtmine proovida mõnd uut hullust. Kord seisnes see selles, et "[[muna]] on hoopis toitvam". Vastavalt sellele loosungile sõime muna sõna otseses mõttes igal söögiajal, kuni [[isa]] mässu tõstis. Oli ka [[kala]]periood, mil me elasime [[merikeel]]est ja [[hõbeheik|hõbeheigist]], et parandada oma ajutegevust. Kuid, olles kordamööda erinevate toitude [[dieedid]] läbi teinud, pöördus ema tavaliselt jälle tagasi normaalse menüü juurde; just niisama, nagu, olles tirinud isa läbi [[teosoofia]] ja unitaarkiriku, äärepealt hakanud [[katoliiklus|katoliiklaseks]] ning flirtinud [[budism]]iga, oli ema lõpuks [[anglikaani kirik]]u rüppe tagasi pöördunud. ** [[Agatha Christie]], "Minu elu lugu", tlk Laine Hone, Sinisukk, 1996, lk 98 * Ta pöördus tagasi, enne kui oli jõudnud teele asudagi, läbemata pikemalt edasi lükata kohtumisrõõmu. ** [[Asta Põldmäe]], "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989, lk 120 * Siis oli [[Jaan Tõnisson|Tõnisson]] kõnelema hakanud. Ta oli rääkinud [[Tartu rahu]]st, [[Jüri Vilms]]ist ja [[Eesti]] iseseisvusaastatest. Sekka oli ta lugenud [[Koidula]] luuletusi ja meenutanud [[Tammsaare]] [[aforism]]e. :[[NKVD]]-lased puhkenud selle peale nutma. Nad olid avalikult oma [[patt]]e kahetsenud ja palunud Tõnissonil end õpetada ning juhtida. Suured [[pisar]]ad voolanud nende silmist. :Siis tõusnud Tõnisson ja kõndinud aeglaselt otse [[meri|merre]], endised NKVD-lased ustavate kaaslastena kannul. [[Laine]]d sulgusid nende peade kohal. :"Tõnisson ütles, et kui viimane tibla Eestimaalt läinud on, siis tuleb ta tagasi," teatas [[kalur]]. "Ta tuleb kuldses [[soomusrüü|soomusrüüs]] ja [[kaarik]]ul, mida veavad [[hülged]]." * [[Andrus Kivirähk]], "[[Ivan Orava mälestused]] ehk Minevik kui helesinised mäed", Tallinn: Varrak, 2008, lk 60-61 ==Luule== <poem> Aga ükskord algab aega, Kus kõik piirud kahel otsal Lausa lähvad lõkendama; Lausa tuleleeki lõikab Käe kaljukammitsasta - Küll siis Kalev jõuab koju Oma lastel′ õnne tooma, Eesti põlve uueks looma. </poem> * [[Friedrich Reinhold Kreutzwald]], [https://et.wikisource.org/wiki/Kalevipoeg/XX "Kalevipoeg"], XX laul, eepose lõpp <poem> [[Tragöödia]] tähtsaim vaatus on kuues: kui [[surnu]]d tõusevad [[lava]] lahinguväljadelt, kohendatakse [[parukas|parukaid]] ja [[kostüüm]]e, tõmmatakse [[nuga]] rinnust, võetakse [[silmus]] kaelast, seistakse elavatega ühte ritta näoga [[publik]]u poole. ... Hanerivis tulevad need, kes otsa leidnud varem, kolmandas ja neljandas ja vaatuste vahel. Teadmata kadunute imepärane naasmine. </poem> * [[Wisława Szymborska]], "Teatrimuljed", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 22-23 [[Kategooria:Tegevused]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] h0a1oatduvuwjvxmnut8gvuptvyqmlw 134741 134740 2026-04-11T18:45:36Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 134741 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Gustave Van de Woestyne - Return from the fields.jpg|pisi|Gustave Van de Woestyne, "Põldudelt tagasi tulles" (1911)]] [[Pilt:The_Return_of_the_Prodigal_Son_(1920)_by_Anto_Carte.jpg|pisi|Anto Carte, "Kadunud poja tagasitulek" (1920)]] ==Proosa== * Omaenda teed käia on alati kõige kasulikum, sest sellel on õnnelik omadus meid eksiteedelt jälle iseenda juurde tagasi juhtida. * [[Johann Wolfgang Goethe]], "Aforisme", tlk Mati Hint, [[LR]] 33/1974, lk 22 * Otse enne reisileminekut ja vahetult pärast tagasijõudmist muutub meie elupaik meie silmis ilusamaks. ** [[Jean Paul]], "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme", tlk Krista Räni, LR 36/2004, lk 59 * "Aga ma {{sõrendus|lähen}} Ühendriikidesse," ütlesin ma kähku. :Ja Giovanni vaatas mulle otsa. "Ma tahtsin öelda, et ma ühel heal päeval lähen kindlasti sinna tagasi." :"Ühel heal päeval," ütles ta. "Kõik halb juhtub — ühel heal päeval." :"Miks see halb on?" :Ta naeratas. "Noh, sa lähed koju ja siis leiad, et kodu pole enam kodu. Siis oled sa tõsiselt hädas. Niikaua kui sa oled siin, võid sa alati mõelda: ühel heal päeval lähen ma koju." Ta mängis mu pöidlaga ja irvitas. "''N ’est-ce pas?''" :"Ilus [[loogika]]," ütlesin mina. "Sinu meelest on mul kodu, kuhu minna, niikaua kui ma sinna ei lähe?" :Giovanni naeris. "Ja kas see pole tõsi? Sul ei ole kodu niikaua, kuni sa pole sealt lahkunud, ja siis, kui oled lahkunud, ei saa sa kunagi tagasi minna." * [[James Baldwin]], "Giovanni tuba", tlk Ursula Põks, 1993, lk 120 * Mäletan Cauterets'd tervikuna — seda asulat, pikka [[org]]u väikese [[raudtee]] ja [[mets]]aste nõlvadega, ja kõrgeid [[küngas|künkaid]]. Ma pole seal enam kunagi käinud. Selle üle on mul hea meel. Paari aasta eest kavatsesime seal suve[[puhkus]]e veeta. Laususin päris mõtlematult: "Tahaksin sinna tagasi minna." See oli tõsi. Aga siis taipasin, et tagasi minna ei saa. Kunagi ei saa minna tagasi paika, mis sul [[mälu]]s püsib. Sa ei näe seda enam sellesama [[pilk|pilguga]] — isegi ebatõenäolisel eeldusel, et kõik on jäänud enam-vähem samaks. Mis on olnud, see on olnud. "Õnnelikud maanteed, kus ma kõndisin, ja kuhu ma enam kunagi tagasi ei tule..." :Ära kunagi mine tagasi kuhugi, kus sa oled [[õnn]]elik olnud. Kui sa seda pole teinud, püsib see sinu jaoks elavana. Kui lähed sinna tagasi, siis see hävib. (lk 86) [[Pilt:Tulevad_tagasi._Pastell._1997._Margus_Rump.jpg|pisi|Margus Rump, "Tulevad tagasi" (pastell, 1997)]] * [[Ema]]l, kes ihkas [[vaheldus]]t toidus, nii nagu kõiges muuski, tuli aeg-ajalt tahtmine proovida mõnd uut hullust. Kord seisnes see selles, et "[[muna]] on hoopis toitvam". Vastavalt sellele loosungile sõime muna sõna otseses mõttes igal söögiajal, kuni [[isa]] mässu tõstis. Oli ka [[kala]]periood, mil me elasime [[merikeel]]est ja [[hõbeheik|hõbeheigist]], et parandada oma ajutegevust. Kuid, olles kordamööda erinevate toitude [[dieedid]] läbi teinud, pöördus ema tavaliselt jälle tagasi normaalse menüü juurde; just niisama, nagu, olles tirinud isa läbi [[teosoofia]] ja unitaarkiriku, äärepealt hakanud [[katoliiklus|katoliiklaseks]] ning flirtinud [[budism]]iga, oli ema lõpuks [[anglikaani kirik]]u rüppe tagasi pöördunud. ** [[Agatha Christie]], "Minu elu lugu", tlk Laine Hone, Sinisukk, 1996, lk 98 * Ta pöördus tagasi, enne kui oli jõudnud teele asudagi, läbemata pikemalt edasi lükata kohtumisrõõmu. ** [[Asta Põldmäe]], "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989, lk 120 * Siis oli [[Jaan Tõnisson|Tõnisson]] kõnelema hakanud. Ta oli rääkinud [[Tartu rahu]]st, [[Jüri Vilms]]ist ja [[Eesti]] iseseisvusaastatest. Sekka oli ta lugenud [[Koidula]] luuletusi ja meenutanud [[Tammsaare]] [[aforism]]e. :[[NKVD]]-lased puhkenud selle peale nutma. Nad olid avalikult oma [[patt]]e kahetsenud ja palunud Tõnissonil end õpetada ning juhtida. Suured [[pisar]]ad voolanud nende silmist. :Siis tõusnud Tõnisson ja kõndinud aeglaselt otse [[meri|merre]], endised NKVD-lased ustavate kaaslastena kannul. [[Laine]]d sulgusid nende peade kohal. :"Tõnisson ütles, et kui viimane tibla Eestimaalt läinud on, siis tuleb ta tagasi," teatas [[kalur]]. "Ta tuleb kuldses [[soomusrüü|soomusrüüs]] ja [[kaarik]]ul, mida veavad [[hülged]]." * [[Andrus Kivirähk]], "[[Ivan Orava mälestused]] ehk Minevik kui helesinised mäed", Tallinn: Varrak, 2008, lk 60-61 ==Luule== <poem> Aga ükskord algab aega, Kus kõik piirud kahel otsal Lausa lähvad lõkendama; Lausa tuleleeki lõikab Käe kaljukammitsasta - Küll siis Kalev jõuab koju Oma lastel′ õnne tooma, Eesti põlve uueks looma. </poem> * [[Friedrich Reinhold Kreutzwald]], [https://et.wikisource.org/wiki/Kalevipoeg/XX "Kalevipoeg"], XX laul, eepose lõpp <poem> [[Tragöödia]] tähtsaim vaatus on kuues: kui [[surnu]]d tõusevad [[lava]] lahinguväljadelt, kohendatakse [[parukas|parukaid]] ja [[kostüüm]]e, tõmmatakse [[nuga]] rinnust, võetakse [[silmus]] kaelast, seistakse elavatega ühte ritta näoga [[publik]]u poole. ... Hanerivis tulevad need, kes otsa leidnud varem, kolmandas ja neljandas ja vaatuste vahel. Teadmata kadunute imepärane naasmine. </poem> * [[Wisława Szymborska]], "Teatrimuljed", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 22-23 [[Kategooria:Tegevused]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] 74sleplsvund2myoyz2mjsx23tnr6qg 0 19683 134737 98538 2026-04-11T15:19:06Z Pseudacorus 2604 134737 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Sculptures_in_Hindmarsh_Square_Adelaide_01.jpg|pisi|Ryan Sims, Gerry Wedd, aiavoolikut kujutav skulptuur Hindmarshi väljakul (Adelaide, 2007)]] '''Voolik''' on pikk painduvate seintega toru, mis valveta jäetuna käitub üldjoontes samamoodi kui köis, s.t keerab end pusasse. ==Proosa== * [[Elevant|Elevandi]] lont on ainus voolik, mis ei leki. ** [[Ramón Gómez de la Serna]], "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud [[Jüri Talvet]]. [[LR]] 2/1974, lk 50 * Võidakse arvata, et [[aed|aia]] kastmine on hoopis lihtne asi, iseäranis siis, kui on olemas voolik. Peagi selgub, et voolik on harukordselt salakaval ja ohtlik olend, kuni ta pole taltsaks tehtud; ta väänleb, viskleb ja kargleb, laseb enda kõrvale maha vägeva veeloigu ja viskub siis mõnuledes [[pori|porri]], mille on ise tekitanud; seejärel ründab ta inimest, kes tahab kastma hakata, ja mähib end ta [[jalg]]ade ümber; talle tuleb peale astuda, kuid siis läheb ta marru ja keerab end inimese [[keha]] ja [[kael]]a ümber; see aeg, kui tema haardesse sattunu võitleb temaga nagu [[boa]]maoga, tõstab see peletis oma [[vask]]se kärsa ja paiskab vägeva veejoa [[aken|aknaist]] sisse, äsja ülesriputatud [[kardin]]atesse. Tal tuleb jõuga peast kinni haarata ja kõigest väest sakutada; elajas hakkab [[valu]] pärast märatsema ja nüüd ei purska ta vett välja mitte enam ainult lõugade vahelt, vaid ka hüdrandi juurest ja mitmelt poolt otse kehast. Esialgu on vaja kolme inimest, et temast kuidagi jagu saada: kõik kolm nõretavad tandrilt lahkudes veest ning on kõrvuni porised. ** [[Karel Čapek]], "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964, lk 6 * Aiavoolik, ükskõik kui hoolikalt seda ka kokku ei keerataks, keerdub [[öö]]sel alati lahti ja seob [[muruniiduk]]i [[jalgratas]]tega kokku. ** [[Terry Pratchett]], "Härrasrahvas", tlk Allan Eichenbaum, 2003, lk 18, joonealune ==Luule== <poem> Täna jälle me joome bensiini Täna jälle mul voolik on suus Täna jälle kanister käib ringi Täna jälle A 76 </poem> * [[Tõnu Trubetsky]], "Täna jälle me joome bensiini" kogus "Pogo" (1989), lk 17 <poem> Kurke ja porgandeid kästi mul kasta. Panin vooliku otsapidi kastekannu, keerasin vee täie vungiga lahti ja jäin ootama. Korraga tõstis voolik pead, tõusis kastekannust nagu madu, vedrutas end ja pööras joa mulle näkku. Kuidas sa loed mu mõtteid, voolikuraisk! </poem> {{Vikipeedia}} * [[Maarja Kangro]], "Teadja" kogus "Tule mu koopasse, mateeria" (2007), lk 62 fgkouqbtm5lqqynuhp0rnzjrirzndad 134738 134737 2026-04-11T15:31:25Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 134738 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Sculptures_in_Hindmarsh_Square_Adelaide_01.jpg|pisi|Ryan Sims, Gerry Wedd, aiavoolikut kujutav skulptuur Hindmarshi väljakul (Adelaide, 2007)]] '''Voolik''' on pikk painduvate seintega toru, mis valveta jäetuna käitub üldjoontes samamoodi kui köis, s.t keerab end pusasse. ==Proosa== * [[Elevant|Elevandi]] lont on ainus voolik, mis ei leki. ** [[Ramón Gómez de la Serna]], "Gregeriiad", tlk [[Jüri Talvet]], [[LR]] 2/1974, lk 50 * Võidakse arvata, et [[aed|aia]] kastmine on hoopis lihtne asi, iseäranis siis, kui on olemas voolik. Peagi selgub, et voolik on harukordselt salakaval ja ohtlik olend, kuni ta pole taltsaks tehtud; ta väänleb, viskleb ja kargleb, laseb enda kõrvale maha vägeva veeloigu ja viskub siis mõnuledes [[pori|porri]], mille on ise tekitanud; seejärel ründab ta inimest, kes tahab kastma hakata, ja mähib end ta [[jalg]]ade ümber; talle tuleb peale astuda, kuid siis läheb ta marru ja keerab end inimese [[keha]] ja [[kael]]a ümber; see aeg, kui tema haardesse sattunu võitleb temaga nagu [[boa]]maoga, tõstab see peletis oma [[vask]]se kärsa ja paiskab vägeva veejoa [[aken|aknaist]] sisse, äsja ülesriputatud [[kardin]]atesse. Tal tuleb jõuga peast kinni haarata ja kõigest väest sakutada; elajas hakkab [[valu]] pärast märatsema ja nüüd ei purska ta vett välja mitte enam ainult lõugade vahelt, vaid ka hüdrandi juurest ja mitmelt poolt otse kehast. Esialgu on vaja kolme inimest, et temast kuidagi jagu saada: kõik kolm nõretavad tandrilt lahkudes veest ning on kõrvuni porised. ** [[Karel Čapek]], "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964, lk 6 * ... mängisime Schuberti muusikali, kus [[lavastaja]] tahtel seisis keset lava [[purskkaev]], nümfikese ja pingikesega, kuhu Schubert end aeg-ajalt toetada sai ning kujukese suust tilkus, juhtus isegi, et nirises vett, voolik oli lava taga [[ämber|ämbris]], kust seda imet siis pumbati. Ühel etendusel jäi vesi tulemata, [[paanika]]sse sattunud, jooksis tema edasi-tagasi, püüdes kõigile mõista anda, et vett ei ole, hiljem aga hüüdis [[mikrofon]]i: — "Vesi! Vesi! Vesi!" Too kisa olevat isegi saali kostnud ja muidugi sai selle info ka maja hästitreenitud [[tuletõrje]], teadmata, millisest veest jutt, saabusid nad kolmekesi jooksujalu lavale ning rullisid voolikud lahti otse keset Schuberti mõtisklusi, "Ave Maria" saatel, [[orkester]] jätkas tõusujoones, inimestel oli inimestest hea meel. ** [[Sulev Nõmmik]], "Meistrid: kilde epopöast "Minu elu tsunftis", 1991, lk 5 * Aiavoolik, ükskõik kui hoolikalt seda ka kokku ei keerataks, keerdub [[öö]]sel alati lahti ja seob [[muruniiduk]]i [[jalgratas]]tega kokku. ** [[Terry Pratchett]], "Härrasrahvas", tlk Allan Eichenbaum, 2003, lk 18, joonealune ==Luule== <poem> Täna jälle me joome bensiini Täna jälle mul voolik on suus Täna jälle kanister käib ringi Täna jälle A 76 </poem> * [[Tõnu Trubetsky]], "Täna jälle me joome bensiini" kogus "Pogo" (1989), lk 17 <poem> Kurke ja porgandeid kästi mul kasta. Panin vooliku otsapidi kastekannu, keerasin vee täie vungiga lahti ja jäin ootama. Korraga tõstis voolik pead, tõusis kastekannust nagu madu, vedrutas end ja pööras joa mulle näkku. Kuidas sa loed mu mõtteid, voolikuraisk! </poem> {{Vikipeedia}} * [[Maarja Kangro]], "Teadja" kogus "Tule mu koopasse, mateeria" (2007), lk 62 gsji22ipb93h3z32zwlqkkzl7xjnov1 0 25009 134743 129596 2026-04-12T09:14:27Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 134743 wikitext text/x-wiki ==Proosa== * "Võitlejas" toodi oma jõududega lavale isegi [[ooper]]eid või katkendeid nendest. [[Operett]]i oli muidugi rohkem — need olid kassatükid. Tegin "[[Traviata]]s" kaasa Annina kõrvalises osas. See on küll kirjutatud [[sopran]]ile, kuid siis võisin nähtavasti laulda mis partiid tahes. [[Rimski-Korsakov]]i "Maiöös" olin mingis tütarlaste ansamblis või kooris. Lava pidi kujutama [[heinaaeg]]a ja sinna oli toodud ehtne heinasaad. Muidugi olime [[ulakus]]t täis ja tüki lõpul viskasin selle [[etteütleja]] kasti. [[Pahandus]]t kui palju! * [[Jenny Siimon]], rmt: [[Heino Pedusaar]], "Jenny Siimon", 1983, lk 13 * Need, kes arvavad, et heinakuhjast [[nõel]]a leidmine on raske, pole ilmselt [[lapitekk]]i teinud. ''Nõelad leiavad sind.'' Lihtsalt astu korraks heinakuhjale. Sa leiad nõela üles. Need on hullemad kui [[põrand]]al vedelevad [[lego]]tükid. Ja kui see ei tööta, siis põleta lihtsalt see kuradi [[hein]] ära. Võrdluse "nagu nõela leidmine heinakuhjast" asemel peaks olema "nagu töötava [[pastakas|pastaka]] leidmine tühjaks saanud pastakaid täis [[Sahtel|sahtlist]]". ** [[Jenny Lawson]], "Hullult õnnelik", tlk Nele Sillaots, 2016, lk 40 * Kuid midagi oli siiski päriselt elus. Selleks oli [[korilus]]ega seonduv mõtteviis, heinategu (kuhja tegemine oli midagi [[kunstiteos]]e sarnast, korraliku heinakuhja koht peaks olema [[Louvre]]’i muuseumis!), lisaks igivanad uskumused, mis peegeldasid ehedat loodususku. (lk 26) * Kuhjategemisest. Kuhjategu jäi sageli hilise [[öö]] peale, suure heinakuhja tegemine võttis aega. Kiirustada ei tohtinud, ilus kuhi on meistriteos, pastoraalse talurahvaloomingu üks kaunimaid vorme. Mulle meeldis vanasti hirmsasti kuhja otsas olla, heina kinni tallata, heinasaadu vähehaaval teravamaks teha, koos kuhjaga aegamisi [[taevas]]se kerkida. Aastatega omandasin kuhjaloomes teatud meisterlikkuse. Ja siis, hilisööl seal tipus olles ja kuhjavardast kinni hoides (nagu vallutuslipp mäetipul!), valdas mind tähistaeva all tohutu [[õnn]], ebamaise [[avarus]]e tunne. Ma olin kuhjahull, parimatel hetkedel koguni kuhjanõid, kes tegi valmis uue maailma ja lahkus oma kummalise sõidukiga [[Marss|Marsile]]. (lk 33) ** [[Valdur Mikita]], "Mõtterändur", 2022 ==Luule== <poem> [Sokrates:] Kelle [[Armastus|arm]] pole muud kui [[kurbus]] ja [[lein]], sellel kuivetub [[ihu]] ja koltub kui hein. Leekarmule saab ta just sääraseks luhaks, kus lembuseleegis [[hein]] [[Põlemine|põleb]] tuhaks. See leekarm ei säästa ka sind, Farhad, kord ihu sul põleb kui kuiv heinasaad. </poem> * [[Ališer Navoii]], "Farhad ja Širin", tlk [[Andres Ehin]] ja [[Ly Seppel]], rmt: "Farhad ja Širin. Iskandri sein", 1977, lk 58 [[Kategooria:Esemed]] [[Kategooria:Põllumajandus]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] 4u10wwehlk2pmr8gt148la6ppm10xhm 134744 134743 2026-04-12T09:14:44Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 134744 wikitext text/x-wiki ==Proosa== * "Võitlejas" toodi oma jõududega lavale isegi [[ooper]]eid või katkendeid nendest. [[Operett]]i oli muidugi rohkem — need olid kassatükid. Tegin "[[Traviata]]s" kaasa Annina kõrvalises osas. See on küll kirjutatud [[sopran]]ile, kuid siis võisin nähtavasti laulda mis partiid tahes. [[Rimski-Korsakov]]i "Maiöös" olin mingis tütarlaste ansamblis või kooris. Lava pidi kujutama [[heinaaeg]]a ja sinna oli toodud ehtne heinasaad. Muidugi olime [[ulakus]]t täis ja tüki lõpul viskasin selle [[etteütleja]] kasti. [[Pahandus]]t kui palju! * [[Jenny Siimon]], rmt: [[Heino Pedusaar]], "Jenny Siimon", 1983, lk 13 * Need, kes arvavad, et heinakuhjast [[nõel]]a leidmine on raske, pole ilmselt [[lapitekk]]i teinud. ''Nõelad leiavad sind.'' Lihtsalt astu korraks heinakuhjale. Sa leiad nõela üles. Need on hullemad kui [[põrand]]al vedelevad [[lego]]tükid. Ja kui see ei tööta, siis põleta lihtsalt see kuradi [[hein]] ära. Võrdluse "nagu nõela leidmine heinakuhjast" asemel peaks olema "nagu töötava [[pastakas|pastaka]] leidmine tühjaks saanud pastakaid täis [[Sahtel|sahtlist]]". ** [[Jenny Lawson]], "Hullult õnnelik", tlk Nele Sillaots, 2016, lk 40 * Kuid midagi oli siiski päriselt elus. Selleks oli [[korilus]]ega seonduv mõtteviis, heinategu (kuhja tegemine oli midagi [[kunstiteos]]e sarnast, korraliku heinakuhja koht peaks olema [[Louvre]]’i muuseumis!), lisaks igivanad uskumused, mis peegeldasid ehedat loodususku. (lk 26) * Kuhjategemisest. Kuhjategu jäi sageli hilise [[öö]] peale, suure heinakuhja tegemine võttis aega. Kiirustada ei tohtinud, ilus kuhi on meistriteos, pastoraalse talurahvaloomingu üks kaunimaid vorme. Mulle meeldis vanasti hirmsasti kuhja otsas olla, heina kinni tallata, heinasaadu vähehaaval teravamaks teha, koos kuhjaga aegamisi [[taevas]]se kerkida. Aastatega omandasin kuhjaloomes teatud meisterlikkuse. Ja siis, hilisööl seal tipus olles ja kuhjavardast kinni hoides (nagu vallutuslipp mäetipul!), valdas mind tähistaeva all tohutu [[õnn]], ebamaise [[avarus]]e tunne. Ma olin kuhjahull, parimatel hetkedel koguni kuhjanõid, kes tegi valmis uue maailma ja lahkus oma kummalise sõidukiga [[Marss|Marsile]]. (lk 33) ** [[Valdur Mikita]], "Mõtterändur", 2022 ==Luule== <poem> [Sokrates:] Kelle [[Armastus|arm]] pole muud kui [[kurbus]] ja [[lein]], sellel kuivetub [[ihu]] ja koltub kui hein. Leekarmule saab ta just sääraseks luhaks, kus lembuseleegis [[hein]] [[Põlemine|põleb]] tuhaks. See leekarm ei säästa ka sind, Farhad, kord ihu sul põleb kui kuiv heinasaad. </poem> * [[Ališer Navoii]], "Farhad ja Širin", tlk [[Andres Ehin]] ja [[Ly Seppel]], rmt: "Farhad ja Širin. Iskandri sein", 1977, lk 58 [[Kategooria:Esemed]] [[Kategooria:Põllumajandus]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] 9pfcm5i3v7fld68utkn3725bpsxpw3c 134745 134744 2026-04-12T09:15:28Z Pseudacorus 2604 134745 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Harold_C._Harvey_-_Building_the_hayrick_(1902).jpg|pisi|Harold C. Harvey, "Kuhjategu" (1902)]] ==Proosa== * "Võitlejas" toodi oma jõududega lavale isegi [[ooper]]eid või katkendeid nendest. [[Operett]]i oli muidugi rohkem — need olid kassatükid. Tegin "[[Traviata]]s" kaasa Annina kõrvalises osas. See on küll kirjutatud [[sopran]]ile, kuid siis võisin nähtavasti laulda mis partiid tahes. [[Rimski-Korsakov]]i "Maiöös" olin mingis tütarlaste ansamblis või kooris. Lava pidi kujutama [[heinaaeg]]a ja sinna oli toodud ehtne heinasaad. Muidugi olime [[ulakus]]t täis ja tüki lõpul viskasin selle [[etteütleja]] kasti. [[Pahandus]]t kui palju! * [[Jenny Siimon]], rmt: [[Heino Pedusaar]], "Jenny Siimon", 1983, lk 13 * Need, kes arvavad, et heinakuhjast [[nõel]]a leidmine on raske, pole ilmselt [[lapitekk]]i teinud. ''Nõelad leiavad sind.'' Lihtsalt astu korraks heinakuhjale. Sa leiad nõela üles. Need on hullemad kui [[põrand]]al vedelevad [[lego]]tükid. Ja kui see ei tööta, siis põleta lihtsalt see kuradi [[hein]] ära. Võrdluse "nagu nõela leidmine heinakuhjast" asemel peaks olema "nagu töötava [[pastakas|pastaka]] leidmine tühjaks saanud pastakaid täis [[Sahtel|sahtlist]]". ** [[Jenny Lawson]], "Hullult õnnelik", tlk Nele Sillaots, 2016, lk 40 * Kuid midagi oli siiski päriselt elus. Selleks oli [[korilus]]ega seonduv mõtteviis, heinategu (kuhja tegemine oli midagi [[kunstiteos]]e sarnast, korraliku heinakuhja koht peaks olema [[Louvre]]’i muuseumis!), lisaks igivanad uskumused, mis peegeldasid ehedat loodususku. (lk 26) * Kuhjategemisest. Kuhjategu jäi sageli hilise [[öö]] peale, suure heinakuhja tegemine võttis aega. Kiirustada ei tohtinud, ilus kuhi on meistriteos, pastoraalse talurahvaloomingu üks kaunimaid vorme. Mulle meeldis vanasti hirmsasti kuhja otsas olla, heina kinni tallata, heinasaadu vähehaaval teravamaks teha, koos kuhjaga aegamisi [[taevas]]se kerkida. Aastatega omandasin kuhjaloomes teatud meisterlikkuse. Ja siis, hilisööl seal tipus olles ja kuhjavardast kinni hoides (nagu vallutuslipp mäetipul!), valdas mind tähistaeva all tohutu [[õnn]], ebamaise [[avarus]]e tunne. Ma olin kuhjahull, parimatel hetkedel koguni kuhjanõid, kes tegi valmis uue maailma ja lahkus oma kummalise sõidukiga [[Marss|Marsile]]. (lk 33) ** [[Valdur Mikita]], "Mõtterändur", 2022 ==Luule== <poem> [Sokrates:] Kelle [[Armastus|arm]] pole muud kui [[kurbus]] ja [[lein]], sellel kuivetub [[ihu]] ja koltub kui hein. Leekarmule saab ta just sääraseks luhaks, kus lembuseleegis [[hein]] [[Põlemine|põleb]] tuhaks. See leekarm ei säästa ka sind, Farhad, kord ihu sul põleb kui kuiv heinasaad. </poem> * [[Ališer Navoii]], "Farhad ja Širin", tlk [[Andres Ehin]] ja [[Ly Seppel]], rmt: "Farhad ja Širin. Iskandri sein", 1977, lk 58 [[Kategooria:Esemed]] [[Kategooria:Põllumajandus]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] qskjtxadhnfg6q8dntov3rfk1y43550 134746 134745 2026-04-12T09:15:47Z Pseudacorus 2604 [[Vikitsitaadid:Tööriistad/HotCat|HC]]: eemaldatud [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] 134746 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Harold_C._Harvey_-_Building_the_hayrick_(1902).jpg|pisi|Harold C. Harvey, "Kuhjategu" (1902)]] ==Proosa== * "Võitlejas" toodi oma jõududega lavale isegi [[ooper]]eid või katkendeid nendest. [[Operett]]i oli muidugi rohkem — need olid kassatükid. Tegin "[[Traviata]]s" kaasa Annina kõrvalises osas. See on küll kirjutatud [[sopran]]ile, kuid siis võisin nähtavasti laulda mis partiid tahes. [[Rimski-Korsakov]]i "Maiöös" olin mingis tütarlaste ansamblis või kooris. Lava pidi kujutama [[heinaaeg]]a ja sinna oli toodud ehtne heinasaad. Muidugi olime [[ulakus]]t täis ja tüki lõpul viskasin selle [[etteütleja]] kasti. [[Pahandus]]t kui palju! * [[Jenny Siimon]], rmt: [[Heino Pedusaar]], "Jenny Siimon", 1983, lk 13 * Need, kes arvavad, et heinakuhjast [[nõel]]a leidmine on raske, pole ilmselt [[lapitekk]]i teinud. ''Nõelad leiavad sind.'' Lihtsalt astu korraks heinakuhjale. Sa leiad nõela üles. Need on hullemad kui [[põrand]]al vedelevad [[lego]]tükid. Ja kui see ei tööta, siis põleta lihtsalt see kuradi [[hein]] ära. Võrdluse "nagu nõela leidmine heinakuhjast" asemel peaks olema "nagu töötava [[pastakas|pastaka]] leidmine tühjaks saanud pastakaid täis [[Sahtel|sahtlist]]". ** [[Jenny Lawson]], "Hullult õnnelik", tlk Nele Sillaots, 2016, lk 40 * Kuid midagi oli siiski päriselt elus. Selleks oli [[korilus]]ega seonduv mõtteviis, heinategu (kuhja tegemine oli midagi [[kunstiteos]]e sarnast, korraliku heinakuhja koht peaks olema [[Louvre]]’i muuseumis!), lisaks igivanad uskumused, mis peegeldasid ehedat loodususku. (lk 26) * Kuhjategemisest. Kuhjategu jäi sageli hilise [[öö]] peale, suure heinakuhja tegemine võttis aega. Kiirustada ei tohtinud, ilus kuhi on meistriteos, pastoraalse talurahvaloomingu üks kaunimaid vorme. Mulle meeldis vanasti hirmsasti kuhja otsas olla, heina kinni tallata, heinasaadu vähehaaval teravamaks teha, koos kuhjaga aegamisi [[taevas]]se kerkida. Aastatega omandasin kuhjaloomes teatud meisterlikkuse. Ja siis, hilisööl seal tipus olles ja kuhjavardast kinni hoides (nagu vallutuslipp mäetipul!), valdas mind tähistaeva all tohutu [[õnn]], ebamaise [[avarus]]e tunne. Ma olin kuhjahull, parimatel hetkedel koguni kuhjanõid, kes tegi valmis uue maailma ja lahkus oma kummalise sõidukiga [[Marss|Marsile]]. (lk 33) ** [[Valdur Mikita]], "Mõtterändur", 2022 ==Luule== <poem> [Sokrates:] Kelle [[Armastus|arm]] pole muud kui [[kurbus]] ja [[lein]], sellel kuivetub [[ihu]] ja koltub kui hein. Leekarmule saab ta just sääraseks luhaks, kus lembuseleegis [[hein]] [[Põlemine|põleb]] tuhaks. See leekarm ei säästa ka sind, Farhad, kord ihu sul põleb kui kuiv heinasaad. </poem> * [[Ališer Navoii]], "Farhad ja Širin", tlk [[Andres Ehin]] ja [[Ly Seppel]], rmt: "Farhad ja Širin. Iskandri sein", 1977, lk 58 [[Kategooria:Esemed]] [[Kategooria:Põllumajandus]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] 3bsz5vknq4lw4scw77wwiyadr997vaa