Vikitsitaadid etwikiquote https://et.wikiquote.org/wiki/Esileht MediaWiki 1.46.0-wmf.26 first-letter Meedia Eri Arutelu Kasutaja Kasutaja arutelu Vikitsitaadid Vikitsitaatide arutelu Fail Faili arutelu MediaWiki MediaWiki arutelu Mall Malli arutelu Juhend Juhendi arutelu Kategooria Kategooria arutelu TimedText TimedText talk Moodul Mooduli arutelu Üritus Ürituse arutelu 0 8162 134946 134943 2026-04-29T21:37:55Z Ollin Masa 5560 Link 134946 wikitext text/x-wiki [[Pilt:August_Müller_Tagebucheintrag.jpg|pisi|August Müller (1836–1885), "Armuõnn. Päevikusissekanne", ''s.d.'']] [[Pilt:Thomas_Butler_Gunn_Diaries-_Volume_12,_page_106,_March_14,_1860.jpg|pisi|Thomas Butler Gunn, päevikusissekanne 14. märtsist 1860, päevikupidaja kirjeldab maskeraadi.]] ==Proosa== * Catherine'il oli valitud [[raamatukogu]] ning selle kulumise aste tõendas, et seda oli palju kasutatud, kuigi mitte alati seaduspärasel eesmärgil: peaaegu ükski peatükk — vähemalt nii see paistis — polnud pääsenud tindiga kirjutatud [[kommentaar]]idest, mis katsid kõik [[trükkal]]i poolt vabaks jäetud kohad. Seal oli üksikuid [[lause]]id, kohati aga kujunes nendest pidev päevik, mis oli kriipseldatud väljakujunemata lapsekäekirjaga. Mulle valmistas lõbu leida ühel vabal leheküljel (arvatavasti suur varandus, kui ta kord leiti) suurepärane [[karikatuur]] mu sõbrast Josephist, mis oli joonistatud algeliselt, ent võimekalt. Minus tärkas kohe huvi tundmatu Catherine'i vastu ning ma asusin jalamaid tema tuhmunud [[hieroglüüf]]e dešifreerima. ** [[Emily Brontë]], "[[Vihurimäe]]", tlk Ester Jaigma, 1974, lk 22 * Väike Maret ja päevaraamat, millest hakkab varsti saama [[inimene]], kellele võin pihtida kõike. Ja [[unistus]] mehest, kes on tugev, osavõtlik, mõistab mind, kannaks mu taaka ja armastaks mind. Võib-olla ei ole niisugust olemas. Selle [[unistus|unelmaga]] ühendab mind veel vaid üksainuke nõrk side. ** [[Aino Suits]], päevik, 6. oktoober 1922; rmt: "Päevaraamat 1901-1964", tlk [[Piret Saluri]], 2014 * Olen lehitsenud oma vanu päevaraamatuid ja mõistnud oma elust ühtteist. Kolletanud lehed on mulle selgitanud, miks elu on olnud minu puhul nii raske ja miks see ka praegu raske on. ** Aino Suits 12. oktoobril 1947, "Päevaraamat 1901-1964", tlk Piret Saluri, 2014 * Ma loodan, et saan Sulle [[usaldus|usaldada]] kõik, nii nagu ma pole veel saanud usaldada kellelegi, ja ma loodan, et Sa oled mulle suureks toeks. (12. juuni 1942, lk 5) * Minusugusel on hästi imelik päevikut pidada. Mitte ainult sellepärast, et ma pole seda kunagi enne teinud, aga ma arvan, et hiljem ei tunne vist ei mina ega keegi teine ühe kolmeteistaastase koolitüdruku [[pihtimus]]te vastu huvi. Nojah, tegelikult ei olegi see oluline, mul on suur tahtmine [[kirjutamine|kirjutada]] ja veel suurem tahtmine oma [[süda]] igasugu asjade koha pealt ükskord korralikult puhtaks rääkida. (20. juuni 1942, lk 10) ** [[Anne Frank]], "Anne Franki päevik. 12. juuni 1942 — 1. august 1944", tlk Vahur Aabrams, Tallinn: Tänapäev, 2019 * Ei ole mingit vahet, kas ta jätkab päeviku pidamist või jätab selle pooleli. Mõttepolitsei tabab ta niikuinii. Ta oli toime pannud – oli juba toime pannud, isegi kui ta [[sulg]] poleks iial [[paber]]it puudutanud, – raskeima [[kuritöö|kuriteo]], mis sisaldas endas kõik teised. Seda nimetati mõtteroimaks. Ja mõtteroim oli asi, mida ei saanud igavesti varjata. ** [[George Orwell]], "[[1984]]", 1. osa * Lugeda [[kirjanik]]u päevikut pärast tema [[surm]]a on nagu saada pikk [[kiri]]. ** [[Jean Cocteau]] [[Franz Kafka]] päeviku kohta; päeviku sissekanne 7. juunist 1953); "Past Tense: Diaries" kd 2 (1988) * Hommikul langetasin Jumala ees pea. Nagu ikka pühade, uute alguste, lõppude, aastapäevade, sünni- ja nimepäevade, täitumise ja üldse igal puhul, mis selleks sobib. Ja üleüldse igasuguse metafüüsilise härduse puhul. Ja, Jumala nimel, alustagem kord juba seda päevaraamatut. Sellega seostuvad ebaselged lootused, seega ilma Jumalata justkui ei sobikski. :Päevaraamat on justkui stetoskoobiga elu määratlevate pisiasjade kuulamine. Nõnda ütleks tundlik ja peen kirjanik. Mul pole õrna aimugi, kust ma selle lause nüüd võtsin. Aga ma tean, et need, kes ei ole pidanud päevaraamatut, ei mõista selle ettevõtmise raskust. See on praktilist laadi raskus. Kuidas kirjeldada päeva mikrobioloogiat? Või meie endi psühhomagmat? Kuidas eksistents kasvab sisse argipäeva, meie olemasolu erakordsus tavalisusse? Ja kuna ilma valikuta ei ole võimalik - sest ilma valikuta ei tee mitte keegi mitte midagi, ehkki mõned küll väga tahavad - seega tuleb teksti korrastada. Päevaraamat lakkab olemast pihtimine, see hakkab andma tunnistust. Millest? Ja kas just see ongi eesmärk? (lk 7, 1. jaanuar 1954, päevaraamatu algus) * Lõunasöök Bogna juures koos tema emaga, kes oli just saabunud puhkusereisilt Jelenia Górast. Pärast lõunasööki - üsna tagasihoidlikku - jälle mure maksaga. :Laused otsekui [[Samuel Pepys]]i "Päevaraamatust". Pepys, korralikult [[Maria Dąbrowska]] poolt kastreeritud, on parajasti Poolas menukas ja moes. Ja üldse, päevikupidamise uuestisünd: kahe aasta eest räägiti ja kirjutati palju [[Kazimierz Chłędowski]] memuaaridest. Eks ma ise ammutasin ka sealt palju; Pepys, Chłędowski ja [[André Gide]] on justkui minu sõnamulina patroonid, ''toutes proportions gardées''. Mingist alandlikkusest ja kriitikavabast jumaldamisest ei ole muidugi juttu. Kui minu ettevõtmine õnnestub, siis eelistaksin vältida gide’ilikke enesevaatlusi. Pepys omakorda langeb liiga kergesti pealiskaudsesse raporteerimisse, väldib omaenese arvamuse riski ja teravaid väljaütlemisi. Ning keiserlik-kuninglik ekstsellents von Chłędowski lihtsalt moonutab tegelikkust, vaikib midagi maha kõrgemate ohverduste nimel, mida paljud kriitikud talle ka ette heitsid. Mina tahan oma päevaraamatusse lülitada iseenda, monteeritud oma ühiskonda ja epohhi; vaatamata sellele, et elu teeb minust antagonistliku subjekti, ei kipu ma end kuidagi erandlikuks pidama. See erandlikkus on mulle sama vajalik kui pind tagumikus. Liigutan siis oma pliiatsit õhtuti, et seista vastu sellele mis mind ümbritseb, ehkki eelistaksin olla skeptiliselt muigav kasusaaja. (lk 29, 6. jaanuar 1954) * [[Leopold Tyrmand]], "Päevaraamat 1954", tlk Hendrik Lindepuu, 2021 * [Lilu:] Kui olin noorem, siis kartsin nii väga, et minule kunagi midagi ei juhtu. Kartsin, et siin maailmas on kõik [[kangelasteod]] juba tehtud, kõik [[seiklus]]ed juba seigeldud, kõik suured [[elamus]]ed juba läbi elatud, ning minule ei ole järele jäänud muud kui väga igav elu. Peamiselt selle üle ma päevikus hädaldasingi. Võib-olla tulin ka siia Soome just selles lootuses, et siin minulegi kord midagi huvitavat juhtuks. Viimasel ajal hakkas mulle see päeviku kirjutamine kuidagi lapsikuna paistma: mul oli tunne, et kui mulle midagi tähtsat juhtub, siis ei ole enam mõtetki päevikut kirjutada. Kas see ei ole imelik? ** [[Katrin Jakobi]], "Suveöö unenägu" proosakogus "Suvekodumaa", [[LR]] 24-26 1992, lk 23 * Kui lehitsen oma päevikut, näen ehmatusega, et see on nagu [[Aino Pervik]]u "Kaetud lauad": keetsin seda ja toda, sõime seda ja toda, jälle keetsin ja kraamisin ja jälle sõime ja magasime. Vaimuelu nagu ei olekski. Tegelikult on asi nii, et vaimuelu on mulle endastmõistetav ja meelepärane, toidupool aga pealesunnitud ja omajagu vastumeelnegi, seepärast tundub iga õnnestunud roog saavutusena. ** [[Valda Raud]], päevik, 28. veebruar 1985; rmt: Valda Raud, "Üks elu. Päevaraamatud, kirjad, tõlked, fotod", SE&JS, 2020 * Elu pole küllalt pikk, et tuhnida kõikvõimalikes apokriivades, kirjavahetustes, lehesabalugudes, päevikutes. Las nad olla, las uurijad uurivad ja minu pärast võivad nad kas või jäädagi sinna, kuhu nad kuuluvad: omasse aega. ** [[Tõnu Õnnepalu]], [https://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/baudelairei-apokriiva/ "Baudelaire'i apokriiva"] Sirp, 28.01.2011 * Ristikivi päevikut julgeksin soovitada. On küll monotoonne ja igav, läbi lugeda ei jõua seda keegi. Aga kuidagi tõene. Mitte nagu tema väljamõeldud romaanid. Üks inimlik dokument. Eksiilist. Tema eksiilist, tema poistearmastusest (mis on tabude tabu! väliseestlane ja ''gay''! võimatu, niisugust looma pole olemas, nagu ütles too lord, kui kaelkirjakut nägi; viimati tõestas seda keegi eesti luulenaine: Ristikivil olnud elu armastus, naine - muidugi!; kindlasti oligi, seda enam, et...), lõpuks lihtsalt üksiku inimese, kirjaniku elust võõrsil. Väikesest ja suurest. Tema romaanid - jah, kahjuks juba loetamatud. Luuletused, need küll, need veel tõesti küll. Nii et kui miski jääb, siis kindlasti mõned tema luuletused. Teiste - ei tea. ** Tõnu Õnnepalu, "Aaker (Muskoka, Ontario, CA)". EKSA 2019, lk 166 * Olen paaril korral päevikut alustanud ja jälle lõpetanud, mõeldes, miks peaks inimene oma mina-maailma nagu palaka laiali laotama, kartes, kas pleegitab selle [[päike]], peksab räbalaiks [[rahe]]hoog või lendavad [[lind|linnud]] ja teevad selle täis. ** [[Olivia Saar]], "Hetked endas: mõttemõlgutusi ilmast, inimestest, iseendast aastatel 1990-2015". Ajakirjade Kirjastus, 2016, lk 9 * ...eestikeelne [[vabavärss]] on ju tihtilugu mingi vormitu soig, mille õige koht on isiklikus päevikus, päris vabavärsis on alati [[rütm]] ja riim ja [[laul]], kindlakäeline ülesehitus, mis laseb rõhud kõlada just seal, kus nad olema peavad; Grigorjeva värsistus on peaaegu eksimatu (selles, mis ta on), miski pole niisama või juhuslikult, need [[tekst]]id on loodud teadveloleku ja [[keskendumine|keskendumise]] seisundis, mitte niisama torust tulnud, neid on pärast valmimist ja raamatusse valides vaadatud kõrvalt, isegi [[kriitik]]u [[pilk|pilguga]], karmiltki... ** [[Vilja Kiisler]], [https://www.vikerkaar.ee/archives/24584 "''Go'', Sveta, ''go''"] Vikerkaar, 4/2019. Arvustus: [[Sveta Grigorjeva]], "American Beauty". Tallinn: Suur Rida, 2018 ==Luule== <poem> "Mul ammu peenike jäi pihku ja sahver täis on külma tuult," - nii märkis nahkaköidet vihku leskproua Kabjaraud, kes truult veel pidas päevikut. See komme, mis kaob vist homme, tunahomme, jäi talle külge kooliajast. Ta vajas pidulikku stiili, et pihtida, kuis keetis Miili, kuis kapist, keldrist, kanamajast kõik aja jooksul kadus. Kuhu? Noh, tühja tuulde, selga, suhu... </poem> * [[Betti Alver]], "Pirnipuu" [1937]. Rmt: B. Alver "Teosed" I. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 140 <poem> tean mõndagi surmapatust et ennast ei tohi tappa sa võta kui paratamatust ja minu päevikut lappa </poem> * [[Juhan Viiding]], "Haraldi kiri, kes tegi harakiri, Rahelile", rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Koostanud Hasso Krull. Tuum 1998, lk 67 ==Välislingid== ==Kirjandus== * [[Karl Ristikivi]], "[[Päevaraamat 1957-1968]]", 2008 * [[Aino Suits]], "Päevaraamat 1901-1964", tlk [[Piret Saluri]], 2014 * [[Mark Twain]], "Aadama ja Eeva päevikud ja muid jutte", tlk [[Valda Raud]], 1960 * [[Leopold Tyrmand]], "Päevaraamat 1954", tlk Hendrik Lindepuu, 2021 * [[Anne Frank]], "Anne Franki päevik. 12. juuni 1942 — 1. august 1944", tlk Vahur Aabrams, 2019 {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Kirjandus]] [[Kategooria:Aeg]] i09n3kprfsm8zwixry5ovn5uq9j3g0h 2 20007 134947 99196 2026-04-30T06:51:11Z James500 3877 /* */ Remove template 134947 wikitext text/x-wiki {{#babel:en}} [[en:User:James500]] eu13so1xoub6xvcjld6yea9o5qsrodx 0 25224 134945 132403 2026-04-29T21:35:32Z Ollin Masa 5560 Link 134945 wikitext text/x-wiki '''Lilli Luuk''' (kodanikunimega Kristina Tamm; sündinud 8. juunil 1976) on eesti kirjanik ja kunstnik. =="Ööema"== Tsitaadid väljaandest: Lilli Luuk, "Ööema", 2024. * Just siin raba pervel, soo serval kogunevad kõik taolised kuked, mõnigi on siin olnud tunnistajaks [[tedremäng]]ule, näinud [[pulmatants]]u oma silmaga, hoidnud häält, hinge noores rinnas kinni, roided tõusmas ja langemas. Siinsamas raba juures hõredas [[kuusik]]us, hall [[ämblikuvõrk]] mustadesse ripsmetesse takerdunud, lamedaks vajunud lokkides lehepuru ja okkad, [[palitu]]selg samblane, kinganinadel muld ja üks mullune kaseleht. [[Sukad]] on tal niisked, [[alussärk]] kortsus, pole märganud seda [[seelik]]u all sirgu tõmmata, [[käsi]] higistamas noore mehe kuumas peos. Tedrekuked kudrutavad ja kaklevad, kui tõsine see [[võitlus]] nüüd just on, sulgedel vilksatab sinakat helki, pruuniviirulised kanad kokutavad ja kaagutavad platsi ääres madalas kuivanud rohus. Nõrgemad mõtused hoiduvad serva, vaikivad eemal aralt või tusaselt. Noormehe [[pilk]] eksib mänguplatsilt ära kogu aeg oma tüdruku peale tagasi, ta pigistab kitsast valget rusikat oma pikkade sõrmede vahel, tahtmatult natuke kõvasti, see on uhke mäng, mida tema saab pakkuda, esitleda eriliselt lõhnavas ja lärmakas võpsikus, ürgraba servas, ühel sellistest varakevadistest [[hommik]]utest, mil kõik on alles ees. :Alati on kõik alles ees. (Lk 7) * Miks nad serva mööda ei kõnni, need sõgedad loomakesed! Kuid raba on ju üüratu, see looduse hiiglaslik [[ballisaal]] ja [[tantsupõrand]], [[kotkas]] on ainus, kelle silm neid siin nii hästi seletab, et [[vaataja]] ise varju saab hoida, iga teine peaks siin sel juhul ise ka lagedale kõndima ja ka iseennast küürus männiraokeste taga, madalate mätaste vahel märgiks panema, alles siis ta näeks ja ulataks. (lk 8) * [[Raba]] ei tunne [[aeg]]a, kõrgsoo [[kell]]a. Sada [[aasta]]t tagasi või edasi, kaheksa või kaheksakümmend, raba on ikka ühesugune. Muutuvad <!--//-->[[valgus]] ja [[värvid]], [[õhk]] sootaimede kohal, aga mitte ürgraba ise, soo põhjatud [[laukad]] ja alguse ja lõputa [[rajad]], need, mis on nähtaval, ja need, mis on peidus, kõik on siin alati alles. Kui arvad, et rada ei ole, siis vaata veelkord. Võibolla ainult sina ei näe, võibolla ainult [[silm]]adest ei piisa. Raba ei näita sulle midagi niisama, ise pead tahtma [[Otsimine|otsida]], suutma [[Leppimine|leppima]] sellega, mida [[Leidmine|leiad]]. (lk 8-9) * Kõige jubedamad asjad juhtuvad [[hunditund|hunditunnil]], [[öö]] hääbumise eel. Kõige koledam on enne [[koit]]u. Mis juhtus, juhtus öö pärast! See ei olnud nende [[süü]]. See oli öö [[pimedus]]e süü, [[hirm]]u tegu. Öö kõnnib sinuga kaasa, kõnnib sinu ees ja taga, sa ei näe teda, sa ei saa teda katsuda, öö kõnnitab sind ja hüpitab su hirme. (lk 16) * [[Põrgu]]l ei ole põhja ja [[Taevas|taeval]] on [[armid]] näos. Kust on see hirm, mis sinu sees elab, mis sind liigutab, tulnud? Ööst! Öö on tema sünnitanud. :Siis olen minagi ööst sündinud, seda, mis ma täna olen, ei ole minu [[ema]] sünnitanud. Kui ta näeks minu sisse, ei näeks ta midagi, ei tunneks minus enam endast midagi. Kõik on pime ja temale [[võõras]]. Tema ei ole minu [[laps]], hüüaks ema, viige ta ära, ma ei taha teda enam kunagi näha. Ainult öö süli jääb veel mulle avali. (lk 16) * Emal oli [[janu]], tal oli [[vesi]] otsa saanud. Jagasin talle oma rabaveega täidetud pudelit, öeldakse küll, et laukavesi ei kustuta janu, sa võid seda lõhkemiseni juua, aga leevendust ei saa, kuid praegu ei tundunud see nii. Ema jõi ja rääkis, kuidas ta peale [[udu]]s ekslemist siia oli jõudnud. Ta oli küll kuulnud meid eemal hüüdvat, ise vastu hüüdnud, aga kui ta arvas end häälte poole tulevat, olid raba helid ja ümbritsev [[hall]] vatt teda [[segadus]]se ajanud ning ta oli võtnud vale suuna. Tagantjärele mõeldes oleks võinud jääda ootama, kuid udu on [[Ennustamatus|ennustamatu]], eriti rabas, iial ei tea, millal hall lõpuks hajub. (lk 37) * [[Marutõbi]] pole naljaasi, seda Krissu teadis. Koolis räägiti, et aleviku vahel oli hulkunud marutõbine [[kass]] ja [[Hammustamine|hammustanud]] ühte kuuenda klassi poissi. Poisile oli pärast tehtud nelikümmend [[süst]]i. Nelikümmend! Muidu oleks ära surnud. Krissu jaoks oli juba üks süst liiast, mõte [[vereproov]]ist või [[Vaktsineerimine|vaktsineerimisest]], üldse kooliarsti juurde minekust ajas ta hirmust kangeks, neljakümmet süsti ei suutnud ta ette kujutada. Lihtsam oleks vist marutõppe [[Surm|surra]]. Nagu üks tüdruk oligi, seda lugu oli rääkinud Hinge. Tüdrukut oli hammustanud marutõbine [[kits]]. (lk 64) * Ära sõida ise oma tuledest ette, need olid Gunnari õpetussõnad, kui veel Sierraga hilisõhtustel põlluvaheteedel sõitsime. See võiks minu elu [[moto]] olla! Ükskõik kui kiiresti ma sel ööl sõitsin, ikka taganes [[pimedus]] mu eest. Mina jälle sõitsin kogu aeg pimeduse poole, nagu tahaksin vaid kiiremini öö sisse peitu pääseda. Mõlemal pool teed ja auto ees ja taga avanes lakkamatult must süvik, metsa ja põllu [[kuristik]], armatuurlaua värvilised tuled ja autotulede kaar, mis sõitis meie ees, oli ainuke [[valgus]], mis maailma alles oli jäänud. Kui siis säratas öö mustal kangal [[bensiinijaam]]a neoonreklaam, võtsin keskjoonele, vajutasin pidurit ning lasin auto hool vaibuda jaama valgustatud katusealusesse. Nagu [[Ööliblikas|ööliblika]] tiivapekslemine lõpuks kuuma [[lambipirn]]i juures vaibub. (lk 91) * Ära [[tagasivaatamine|vaata tagasi]]! Kehalise [[õpetaja]] ütles seda ükskord, tunnilõpus, kui me jälle olime [[Jooksmine|jooksnud]] kuutekümmet või kolmesadat.<!--//--> :"Ära vaata tagasi, sina vaata ainult sinna, kuhu sina jooksed! Sellel pole tähtsust, kui kaugel on teised, kus need on, kes su taga tulevad!" :Kuni sina jooksed. Seni, kuni liigun, pole tähtsust, mis selja taha jääb. :"Tagasivaatamine on ainult [[Ajaraiskamine|ajaraisk]], sa lihtsalt kaotad oma [[aeg]]a." (lk 92) * Aga lehtlat, ronivaid [[elulõng]]u ei olnud enam, ainult [[kassitapp]] keerutas pooleldi ümber kukkunud aia ümber oma vääte, tema üksildased roosad õied olid õhukesed ja kahvatud, nagu [[krepp-paber]]ist lilled, mida olid pakkunud müüa kurnatud nägude ja tolmuste [[jalgratas]]tega [[naised]], kes tulid [[linn]]ast oma lastele süüa otsima. Mallel olid mõned lilled alles, sellest ajast, kui ta polnud veel Juhani juurde metsavahi vanasse majja kolinud. Hiljem ei tulnud enam maale kedagi, kes oleks müünud või ostnud [[kunstlill|paberist lilli]], võibolla oli siin siis juba vaat et hullemgi kui linnas. (lk 108) * Mall vaatas tahtmatult oma [[käsi]]. Käevangus soonisid kuiva nahka liiga suure [[Käekott|käekoti]] punakaspruunid sangad, Malle käelabad olid tööst [[Päevitus|päevitunud]] ja soonilised, [[sõrm]]ed kuuma ilmaga natuke paistes, sõrmenukkide ümbrus paksenenud. Enne siiatulekut oli Mall hõõrunud sõrmeotsi ja küünealuseid [[rabarber]]ijupiga, et rohimisest sisse sööbinud [[mustus]]t ära saada. Küüsi ta ei lakkinud, see oli tütarde rõõm. (lk 110) * [[Lindude keel]] on tegelikult universaalne keel. Kuid lindude keel ei ole siiski igaühele. [[Linnud]] valivad ise, kellel nad lubavad seda [[keel]]t mõista. Lindude keel on jõukohane ainult tugevatele, sest selles keeles kuuled sa ka sellest, mis on nii [[kaunis]] ja ülev, et [[Inimene|inimestel]] selle jaoks sõnu ei ole, samas saad sa teada ka seda, mis on nii [[kole]] ja [[süda]]mele vastuvõetamatu, et inimese keel kangestub sellest rääkides. (lk 120) * Luugi serval kõlkujale avanes [[raba]] kuuvalgel kui üüratu valge lina, millesse lõikasid sisse metalsed metsaviirud, helkleva [[lumi|lumega]] üle puistatud tumedad kuusenoorendikud, nende taga laiuvad [[põllud]] ja [[heinamaa]]d, kõik need valged lagendikud hõbedases [[kuuvalgus]]es. (lk 133) * Ootamatult tõusnud [[tuul]] kui kellegi viimane hingeohe puistas surnu näo hõbehelvestega üle, lumesulavesi voolas palgeilt maha, sinna kus läbi lume uuristasid peenikesed [[veri|verejõed]] teed mulla poole, suutmata siiski millimeetritki külmunud maad üles sulatada, hangudes napilt enne mullakoorikuni jõudmist. (lk 134) * Oli selline vana rahvajutt, et [[raba]]s pendre peal on üks koht, kus [[vaim]]ud eksitavad marjulisi, panevad ringiratast käima, nii et lähed ja lähed, aga kogu aeg jõuad samasse kohta tagasi. Sest see on vaimude tee. (lk 136) ==Tema kohta== * Minu meelest on Lilli Luuk [[eesti kirjandus]]es üks parimaid [[kaamos]]e edasiandjaid. Kui sa teda loed, siis saad aru, kui sügaval sees on tema tekstides [[vägivald]], ilma et ta seda otsesõnu kirjeldaks. Ta oskab rääkida vägivallast ja [[Kannatused|kannatusest]] ilma, et tekstides oleks [[Veri|verd]]. See on imeline oskus. ** [[Kristina Kallas]], allikas teadmata {{lisa viide}} {{Vikipeedia}} {{JÄRJESTA:Luuk, Lilli}} [[Kategooria:Eesti kirjanikud]] [[Kategooria:Eesti kunstnikud]] [[Kategooria:Viitamisprobleemidega artiklid]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Laialijaotamist ootavad artiklid]] daboquyxo98m0cstev2mp4xmbxlvrhi