Vikitekstid etwikisource https://et.wikisource.org/wiki/Esileht MediaWiki 1.47.0-wmf.15 first-letter Meedia Eri Arutelu Kasutaja Kasutaja arutelu Vikitekstid Vikitekstide arutelu Fail Faili arutelu MediaWiki MediaWiki arutelu Mall Malli arutelu Juhend Juhendi arutelu Kategooria Kategooria arutelu Lehekülg Lehekülje arutelu Register Registri arutelu Autor Autori arutelu TimedText TimedText talk Moodul Mooduli arutelu Üritus Ürituse arutelu 102 25344 60160 60148 2026-08-17T16:57:43Z Ojassaar 4182 /* Õigsus tõendatud */ 60160 proofread-page text/x-wiki <noinclude><pagequality level="3" user="Ojassaar" /></noinclude><section begin="ptk13"/>weinipudeli üle lõime, mitu süldikaussi puruks tegime ja endid täis wõtsime, kes teab mis ta siis weel oleks ütelnud! Aga pagan, sellest tema jutust ei jäänud mulle rohkem meelde, kui et ma oma hinge eest hoolt ei kanna. No ütle, Imelik, kuda ma pean hinge eest hoolt kandma? Ja kus-see hing üleüldse on? Kuda kantakse hinge eest hoolt?“ „Seo hing niidiga kaela.“ <section end="ptk13"/> <section begin="ptk14"/>{{keskel|{{suurem|XIV}}}} Nagu näha, on minule osaks langenud rohkem teiste äpardusist jutustada, kui nende kordaiäinud ettewõtteist. Aga mis on kogu elu muud, kui lõpmata äparduste ahel, ja kas pole iga üksik päew ainult lüli selles ahelas. Õnnelik, kes end äparduste ahelast köita ei lase. Üks niisugune lüli oli järgmine päew pärast eelmises pildikeses kirjeldatud sündmusi. Iseenesest ei alganud see esmapäew sugugi halwasti, aga ta läks aegapidi nii kurjaks kätte, et tahtmata küsimine tekkis: kelle hooleks oli sel päewal inimeste saatuse juhtimine antud? Näituseks polnud see sugugi paha, et Toots köstri käest ainult wäikese pigitamisega peasis; ta oli hommikul kooli tulles rohkema peale walmis olnud. Köster oli wahetunnil sea ära müünud ja wist rõõmustas kasulik kaup tema südant ja parandas tuju. Igatahes oli Toots selle numbriga wäga rahul, tema päewamure kael oli katki murtud. Rehkendus-tunni eel ei leidnud Toots kusagilt oma tahwlit, kõik otsimised ja järelpärimised näisid asjata olewat; aga ka sellest ei olnud suuremat wiga: kui ta tahwli magadistoast wiimati siiski üles leidis ja seda lähemalt waatles, leidis ta, et keegi hea inimene sinna tänase ülesande oli kirjutanud. Nagu <section end="ptk14"/><noinclude><references/></noinclude> rt15klglw08f7n377bn8m6c68v8icb3 102 25346 60161 2026-08-17T17:03:55Z Ojassaar 4182 /* Õigsus tõendatud */ 60161 proofread-page text/x-wiki <noinclude><pagequality level="3" user="Ojassaar" /></noinclude>pärast selgus, oli see kirjutaja Tali, kes eila klassitoast ühe tahwli oli wõtnud. Tootsil ei olnud midagi selle wastu: wõtku aga pealegi tema tahwel. Wõtku teine kord kah weel, kui waja juhtub olema. Wõtku lihtsalt alati. Aga siis olid selle päewa head küljed kõik mööda. Halwad algasid nii. Peale rehkenduse tunni läks Toots nelja wõi wiie seltsimehega õue ja õpetas neid ühest kümneni lugema. Ta luges: Ükat, kakat, kaukaritsa, kägureuru, arispeatsa, ikereururits, kuugeuuru, kaageuuru, käoreuru, keeru. Ta ise käis ees, tema kõrwal ja järel käisid jüngrid ja pomisesid poolkuuldawalt saladuslisi sõnu. Kuugeuuru, kaageuuru, ikereururits... Kui mõned ärksamad selle ülesandega toime said, ütles meister uue, ja nimelt: „Kiwirünta-punta-änta-parawänta-waswiilingi-suski-tawaara, ass-sarapilli-jassi-karlitteri-jonni-ai-kukkuri-leijooni.“ See oli kõwa pähkel. Poisid õppisid, silmad punnis, aga imelised sõnad ei tahtnud milgi kombel meelde {{par|jäeda|jääda}}. „Mis need sõnad tähendawad?“ küsis üks. „Ha,“ wastas Toots ja waatas üle õla küsija poole. „Ütle neid sõnu wana aasta öösi, kella kaheteistkümne aeg, küll sa siis näed, mis nad tähendawad.“ „Mis nad s' tähendawad?“ „Mis nad tähendawad, mis nad tähendawad — Midagi nad ikke tähendawad, ega s' ma neid ilmaaegu pähe ei õppinud.“ „No aga mis siis?“ „Kui sa wana aasta öösi nii ütled, siis tuleb keegi.“ „Kes?“ „Tuleb keegi... niisuke... kapjadega...<noinclude><references/></noinclude> hc7v1kig356ttb5h4nna062mn7u1qam 102 25347 60162 2026-08-17T17:07:26Z Ojassaar 4182 /* Õigsus tõendatud */ 60162 proofread-page text/x-wiki <noinclude><pagequality level="3" user="Ojassaar" /></noinclude>Meil oli sulane ühekorra ütelnud. Oli üksipäini sauna läinud ja ütelnud.“ „Noh?“ „Mis noh. Oli tulnud, noh.“ „Misuke ta oli olnud?“ „Misuke — Karwane. Üleni karwane, nagu lammas. Ja must. Esti oliteine nurgas justku kana häält teinud, tot-tot-tot... Sulane mõtelnud, et: pagan, kust see kana siia sai. Aga siis, kui nurgast wälja tulnud, siis sulasel hing kinni nagu lõksti.“ „Mispärast?“ „Mispärast... Kartnud, noh. Ja saanast wälja, toa poole! Kui tagasi waatanud, siis olnud teine, see karwane, saana ukse peal ja silmad põlenud peas nagu kuumad söed. Narrid, kas see siis mõni naljaasi on, kui niisuke tuleb. Aga ma... ma lähen teinekord ise... waatan.“ „Sina lähed?“ „Lähen, lähen jah. Mis te s' arwate, narrid, et ma õige kardan wõi? Einoh, palja käega ma muidugi ei lähe, nii loll ma küll ei ole, aga kui ma oma müristaja ühes wõtan, siis lähen küll. Oo, ma panen hõbe kuuli sisse, las' ta tuleb siis. Kui ikke plirtsaku annan, siis on seliti maas nagu tint, ja tee siis weel tot-tot-tot.“ „Kas siis just üksinda peab minema?“ „Üksinda ikke, narr, noh. Kus sa s' kahekesi wõid minna.“ „Mis ta siis teeb, kui kahekesi mine?“ „Siis... Wast piilub niisama seina prao wahelt, ega ta siis ikke wälja ei julge tulla.“ „Ja sulane oli s' teist näinud?“ „Nojah, noh. Sulane olnd pärast mitu päewa haige. Ja s' kui wähe pimedamaks läind, siis põle saana juurde julgenud minna, kas löö wõi maha.“ „Selle teie sulasele juhtub aga alati kõiksugu õnnetusi,“ ütles üks umbusklikumatest kuulajatest, „sügise rääkisid, madu-uss löönd talle ümber kaela,<noinclude><references/></noinclude> oo086elllqkdbc5qpt18cd737ew8h7c 60167 60162 2026-08-17T17:15:12Z Ojassaar 4182 60167 proofread-page text/x-wiki <noinclude><pagequality level="3" user="Ojassaar" /></noinclude>Meil oli sulane ühekorra ütelnud. Oli üksipäini sauna läinud ja ütelnud.“ „Noh?“ „Mis noh. Oli tulnud, noh.“ „Misuke ta oli olnud?“ „Misuke — Karwane. Üleni karwane, nagu lammas. Ja must. Esti oli teine nurgas justku kana häält teinud, tot-tot-tot... Sulane mõtelnud, et: pagan, kust see kana siia sai. Aga siis, kui nurgast wälja tulnud, siis sulasel hing kinni nagu lõksti.“ „Mispärast?“ „Mispärast... Kartnud, noh. Ja saanast wälja, toa poole! Kui tagasi waatanud, siis olnud teine, see karwane, saana ukse peal ja silmad põlenud peas nagu kuumad söed. Narrid, kas see siis mõni naljaasi on, kui niisuke tuleb. Aga ma... ma lähen teinekord ise... waatan.“ „Sina lähed?“ „Lähen, lähen jah. Mis te s' arwate, narrid, et ma õige kardan wõi? Einoh, palja käega ma muidugi ei lähe, nii loll ma küll ei ole, aga kui ma oma müristaja ühes wõtan, siis lähen küll. Oo, ma panen hõbe kuuli sisse, las' ta tuleb siis. Kui ikke plirtsaku annan, siis on seliti maas nagu tint, ja tee siis weel tot-tot-tot.“ „Kas siis just üksinda peab minema?“ „Üksinda ikke, narr, noh. Kus sa s' kahekesi wõid minna.“ „Mis ta siis teeb, kui kahekesi mine?“ „Siis... Wast piilub niisama seina prao wahelt, ega ta siis ikke wälja ei julge tulla.“ „Ja sulane oli s' teist näinud?“ „Nojah, noh. Sulane olnd pärast mitu päewa haige. Ja s' kui wähe pimedamaks läind, siis põle saana juurde julgenud minna, kas löö wõi maha.“ „Selle teie sulasele juhtub aga alati kõiksugu õnnetusi,“ ütles üks umbusklikumatest kuulajatest, „sügise rääkisid, madu-uss löönd talle ümber kaela,<noinclude><references/></noinclude> cjy19tkd10b0x0wmdirgjbk7cnanlad 102 25348 60163 2026-08-17T17:10:09Z Ojassaar 4182 /* Õigsus tõendatud */ 60163 proofread-page text/x-wiki <noinclude><pagequality level="3" user="Ojassaar" /></noinclude>nüid oli tal tondiga tegemist... Kes ta niisuke on teil?“ „On üks Mõrkna poolt mees.“ Kui kell kõlises ja ülemal nimetatud isikud klassi tahtsid minna, tõusis köster korraga nagu maa seest üles ja jäi nende ette seisma. Kõik ehmatasid. „Ütelge nüüd, mis see Toots teile õpetas?“ käratas köster. „Külap oli jälle mõni lori laul wõi rumal sõna.“ „Ei olnud, ei olnud,“ seletas Toots. „Wait ole sina!“ käratas köster uuesti ja lõi jalaga nii kõwasti wastu eeskoja põrandat, et Tootsi süda saapa säärde kukkus ja läbi katkise sääre oma peremehe juurest plagama pani. „Ütle sina, Sõmer.“ „Ükat, kakat, käoreurukeeru, ikereururits,“ kogeles Sõmer. „Wait! Mis lori see on?“ „Ega mina ei tea, Toots ütles nii.“ „Nojah, ja sina muudkui õpid aga pähe. Sa õpi parem salmisid ja piibli lugusid, inimese loom. Neid ei mõista sa kunagi. Ja sina,“ köster pööris Tootsi poole, „kui sina mulle weel täna oma nägu näitad, siis hoia oma nahk! Meie kokkupuutumine saab hirmus olema; waata, et seda ei sünniks. Pea meeles, et sa siin koolis nagu noa tera peal seisad. Weel üks niisugune temp, nagu eila, ja sa lähed siit igaweseks ajaks. Kasi klassi!“ Wiimaseid sõnu ei lasknud Toots enesele kahte korda ütelda. See wahejuhtumine aga ei eksitanud teda järgmisel wahetunnil sugugi uut wandeseltsi asutamast. Ta ilmus paari suurema poisi saatel õue ja asus kohe ühe suure ettewõtte kallale. Köstri regi, mis aia ääres kummuli seisis, toodi platsi; kõik kolm Musta Kaptenit, nagu Toots waheajal juba enesele ja oma seltsilistele nimeks oli jõudnud panna, istusid peale ja kihutasid hirmsa kiirusega<noinclude><references/></noinclude> kc5ah6r2x8paybqjewdd00qgb4ycmqd 102 25349 60164 2026-08-17T17:12:30Z Ojassaar 4182 /* Õigsus tõendatud */ 60164 proofread-page text/x-wiki <noinclude><pagequality level="3" user="Ojassaar" /></noinclude>koolitoa mäest alla. Regi ei jäenud enne peatama, kui üle jõe, Kooli talu wäljal. Alles siis, kui sõitjad sealt'tagasi waatasid, nägid nad, missuguse pika maa nad ära olid sõitnud. Ja see meeldis kõigile. Regi tiriti uuesti üles, uuesti wuhisesid julged sõitjad mäest alla ja olid suurepärasest sõidust waimustatud. Aga juba ilmus waenlane. Esiti tuli üksainus poiss koolitoast wälja, selle järel teine, siis kolmas... Neljas kutsus wiienda, wiies läks ja hüüdis üle kogu klassi, et tulgu kõik wälja waatama, kuidas raudtee rong mäest alla sõidab. Warsti oli koolitoa õu poistega nagu üle külwatud. Liulaskjad tulid parajasti omalt kolmandalt reisilt tagasi ja tahtsid neljandat weel oma perega teha, aga juba ilmusid kutsumata külalised; mõne silmapilguga oli reel kõrge, liikuw poistekuhi. Kõige all kägises Toots ja karjus, et kui poisid kohe pealt ära ei lähe, siis tema jalaluu nagu piitsa wars puruks läheb. Muidugi ei pannud seda keegi tähele, ja kellegile ei tulnud mõttesse ära minna; ainult Imelik küsis pilgates: „Kuda see jalaluu sul puruks läheb, kas pikuti wõi risti?“ Ja kohe seepeale lükkas keegi ree minema. Pärast kirjeldas wäike Lesta, kes ainsa pealtwaatajana maha oli jäenud, seda sõitu nii: „Oh sa Jumal, kui Kesamaa selle ree minema lükkas, siis nad läksid nigu siuh! Esti läksid ikke wupsaku-wupsaku, aga siis kui jõe äärde said, siis nigu regi pööras natuke, siis olid nad wastu puud nigu kõmmdi! Ja paenard läks katki nigu raksatas ja kõik karjusid mis hirmus ja jõe ääres oli poissa maas nigu loogu, ja üks oli peadpidi lumes ja teine jälle roomakili jõe peal, ise ikke: ai, ai! ja ai, ai! Mina mõtlesin esti, et nüid surewad teised kõik ära, ja hakkasin hirmsasti kartma, aga kui köster tuli, siis hakkasid kõik elama ja jooksid ülespoole.<noinclude><references/></noinclude> tp3ettlx0ffad84dt7umakyfoi93yix 102 25350 60165 2026-08-17T17:13:37Z Ojassaar 4182 /* Õigsus tõendamata */ Uus lehekülg: '<section begin="ptk14"/>Mina läksin klassi ja ütlesin Talile, et oi sa Jumal, küll nad nüid saawad.“ Ja nad said. Ja ei saanud mitte ainult köstrilt, waid paljusid oli juba saatus ise nuhelnud. Imeliku ninast jooksis werd justkui waadist wiina, nagu ta ise ütles; Kesamaal oli kulmu kohal suur sinine muna; Toomingal põlwe pealt nahk maas, ja Toots ütles, et ta praegu surema hakkab. Tema jalg oli pahkluu juurest natuke kriimustatud. Köster aga pidas jõe... 60165 proofread-page text/x-wiki <noinclude><pagequality level="1" user="Ojassaar" /></noinclude><section begin="ptk14"/>Mina läksin klassi ja ütlesin Talile, et oi sa Jumal, küll nad nüid saawad.“ Ja nad said. Ja ei saanud mitte ainult köstrilt, waid paljusid oli juba saatus ise nuhelnud. Imeliku ninast jooksis werd justkui waadist wiina, nagu ta ise ütles; Kesamaal oli kulmu kohal suur sinine muna; Toomingal põlwe pealt nahk maas, ja Toots ütles, et ta praegu surema hakkab. Tema jalg oli pahkluu juurest natuke kriimustatud. Köster aga pidas jõe ääres kaua aru ja käis oma katkise ree ümber nagu waim lossi waremetel. <section end="ptk14"/> <section begin="ptk15"/>XV. »Raudtee sõidule“ järgnewa tunni ajal tuli Kiir kooli. Ta oli näost walge ja näis palju kannatanud olewat. Seejuures oli tal naljakas wiltu käik, nagu koeral. Toots oleks palju maksnud, kui ta kohe tema jutule oleks wõinud minna : peale niisugust sündmus- terikast päewa, nagu eila, olital Kiirele nii palju ütelda, Kiirelt nii palju küsida, et ta tunni lõppu kuidagi ära ei jõudnud oodata. Ta maalis paberitüki peale pu- deli, kirjutas sellele Lati pats peale, wiskas Kiirele nina alla ja waatas, missuguse näo teine seda saa- detust nähes teeb. Kiir silmitses paberitükki, tegi wäga kibeda näo, aigutas ja hakkas imelikult puk- suma nagu kass, kes enese ülearu täis on söönud. »Paluks . . . paluks wälja,“ ütles ta ja jooksis, ilma et ta kooliõpetaja wastust oleks ootanud, ees- kotta. Toots kihistas naerda ja oli nagu süte peal. Nüüd, nüüd . . . Kui nüüd kah milgi kombel wälja saaks! »Palun wälja !“ »Ole nii lahke ja mine!“ tuli ootamata wastus kooliõpetaja poolt. Kogu klass naeris, ja Toots waa- tas ukse pealt tagasi, mille üle see õige naerdi. <section end="ptk15"/><noinclude><references/></noinclude> i8y2735qud5y17ba0z4unz3rtj7avjh 60168 60165 2026-08-17T17:21:11Z Ojassaar 4182 /* Õigsus tõendatud */ 60168 proofread-page text/x-wiki <noinclude><pagequality level="3" user="Ojassaar" /></noinclude><section begin="ptk14"/>Mina läksin klassi ja ütlesin Talile, et oi sa Jumal, küll nad nüid saawad.“ Ja nad said. Ja ei saanud mitte ainult köstrilt, waid paljusid oli juba saatus ise nuhelnud. Imeliku ninast jooksis werd justkui waadist wiina, nagu ta ise ütles; Kesamaal oli kulmu kohal suur sinine muna; Toomingal põlwe pealt nahk maas, ja Toots ütles, et ta praegu surema hakkab. Tema jalg oli pahkluu juurest natuke kriimustatud. Köster aga pidas jõe ääres kaua aru ja käis oma katkise ree ümber nagu waim lossi waremetel. <section end="ptk14"/> <section begin="ptk15"/>{{keskel|{{suurem|XV.}}}} „Raudtee sõidule“ järgnewa tunni ajal tuli Kiir kooli. Ta oli näost walge ja näis palju kannatanud olewat. Seejuures oli tal naljakas wiltu käik, nagu koeral. Toots oleks palju maksnud, kui ta kohe tema jutule oleks wõinud minna: peale niisugust sündmusterikast päewa, nagu eila, olital Kiirele nii palju ütelda, Kiirelt nii palju küsida, et ta tunni lõppu kuidagi ära ei jõudnud oodata. Ta maalis paberitüki peale pudeli, kirjutas sellele Lati pats peale, wiskas Kiirele nina alla ja waatas, missuguse näo teine seda saadetust nähes teeb. Kiir silmitses paberitükki, tegi wäga kibeda näo, aigutas ja hakkas imelikult puksuma nagu kass, kes enese ülearu täis on söönud. „Paluks... paluks wälja,“ ütles ta ja jooksis, ilma et ta kooliõpetaja wastust oleks ootanud, eeskotta. Toots kihistas naerda ja oli nagu süte peal. Nüüd, nüüd... Kui nüüd kah milgi kombel wälja saaks! „Palun wälja!“ „Ole nii lahke ja mine!“ tuli ootamata wastus kooliõpetaja poolt. Kogu klass naeris, ja Toots waatas ukse pealt tagasi, mille üle see õige naerdi. <section end="ptk15"/><noinclude><references/></noinclude> scgmi8ruuo7vp2mtbuqo0q4x3qczso5 0 25351 60166 2026-08-17T17:14:40Z Ojassaar 4182 Uus lehekülg: '{{päis | pealkiri = [[../]] | eelmine=[[../XIII|XIII]] | järgmine=[[../XV|XV]]| autor = Oskar Luts}} <pages index='Kevade_2_Luts_1913.djvu' from=100 fromsection=ptk14 to=105 tosection=ptk14 />' 60166 wikitext text/x-wiki {{päis | pealkiri = [[../]] | eelmine=[[../XIII|XIII]] | järgmine=[[../XV|XV]]| autor = Oskar Luts}} <pages index='Kevade_2_Luts_1913.djvu' from=100 fromsection=ptk14 to=105 tosection=ptk14 /> ke60lelr7zrkqm5a4vq6xhfezzf5w4q 102 25352 60169 2026-08-17T17:24:13Z Ojassaar 4182 /* Õigsus tõendatud */ 60169 proofread-page text/x-wiki <noinclude><pagequality level="3" user="Ojassaar" /></noinclude><nowiki/> „Tootsil on täna jälle üheksa ametit ja kümnes wist kinnijäemine,“ ütles kooliõpetaja. „See on halb, kui inimene nii mitmekülgne püüab olla, ta wõtab endale palju asju ette ja teeb kõik halwasti. Ma ei usu, et see wäljaminek temale õnne toob, aga kuidas wõin ma inimest keelata, kes nii tõe-meeli palub. Ja kui ma ka oleksin keelanud, siis oleks tema mõtetega ikkagi wäljas olnud ja waewalt küll tähele pannud, mis meie siin teeme. Oleksime me maateadusega juba Amerikas, siis wõiks wähegi loota, et see teda huwitab — seal elawad ju kõik need kuulsad Kentuki Lõwid ja punanahad — aga meie oleme kahjuks ainult Wenemaani jõudnud. Ja mis läheb temale Wenemaa korda.“ „Oo, tema lubas eila Wenemaale mõisawalitsejaks minna,“ ütles Imelik. „Nojaa, punanahkade päälikust on wist juba küllalt. Tema tahab waheldust. Aga oleme meie esiteks sellega rahul, et me Wenemaad natuke tundma õpime, küll siis waatame, kuidas walitseja kohtadega lugu on.“ Tund läks rahulikult edasi ja kellegile ei tulnud mõttesse, et wäljas sel ajal midagi iseäralikku wõis sündida. Igatahes jäid Kiir ja Toots liiga kauaks wälja, kuid mine tea, mis selle põhjuseks wõis olla. Toots tuli klassitoast wälja, pomises korra: „Naerge peale, mis narridel muud ametit on,“ ja hakkas Kiirt otsima. Kuid Kiir oli kõige oma punase peaga kadunud, ja Toots arwas juba, et ta suures kitsikuses koju oli jooksnud. Seal aga kostsid kirikumõisa sauna juurest imelikud, kraaksuwad hääled. „See on lastud wares,“ mõtles Toots, „waja waadata, ehk saab kätte.“ Ta ruttas kohe hääle järele sauna nurga taha ja leidis omaks suureks imestuseks, et see, kes lastud warese häält tegi, keegi muu ei olnud kui Kiir. Wiimane toetas peaga wastu sauna nurka ja ähkis<noinclude><references/></noinclude> dn4v96x530txq67vk1z38tt1w0veaqh 60173 60169 2026-08-17T17:37:31Z Ojassaar 4182 60173 proofread-page text/x-wiki <noinclude><pagequality level="3" user="Ojassaar" /></noinclude><nowiki/> „Tootsil on täna jälle üheksa ametit ja kümnes wist kinnijäemine,“ ütles kooliõpetaja. „See on halb, kui inimene nii mitmekülgne püüab olla, ta wõtab endale palju asju ette ja teeb kõik halwasti. Ma ei usu, et see wäljaminek temale õnne toob, aga kuidas wõin ma inimest keelata, kes nii tõe-meeli palub. Ja kui ma ka oleksin keelanud, siis oleks tema mõtetega ikkagi wäljas olnud ja waewalt küll tähele pannud, mis meie siin teeme. Oleksime me maateadusega juba Amerikas, siis wõiks wähegi loota, et see teda huwitab — seal elawad ju kõik need kuulsad Kentuki Lõwid ja punanahad — aga meie oleme kahjuks ainult Wenemaani jõudnud. Ja mis läheb temale Wenemaa korda.“ „Oo, tema lubas eila Wenemaale mõisawalitsejaks minna,“ ütles Imelik. „Nojaa, punanahkade päälikust on wist juba küllalt. Tema tahab waheldust. Aga oleme meie esiteks sellega rahul, et me Wenemaad natuke tundma õpime, küll siis waatame, kuidas walitseja kohtadega lugu on.“ Tund läks rahulikult edasi ja kellegile ei tulnud mõttesse, et wäljas sel ajal midagi iseäralikku wõis sündida. Igatahes jäid Kiir ja Toots liiga kauaks wälja, kuid mine tea, mis selle põhjuseks wõis olla. Toots tuli klassitoast wälja, pomises korra: „Naerge peale, mis narridel muud ametit on,“ ja hakkas Kiirt otsima. Kuid Kiir oli kõige oma punase peaga kadunud, ja Toots arwas juba, et ta suures kitsikuses koju oli jooksnud. Seal aga kostsid kirikumõisa sauna juurest imelikud, kraaksuwad hääled. „See on lastud wares,“ mõtles Toots, „waja waadata, ehk saab kätte.“ Ta ruttas kohe hääle järele sauna nurga taha ja leidis omaks suureks imestuseks, et see, kes lastud warese häält tegi, keegi muu ei olnud kui Kiir. Wiimane toetas peaga wastu sauna nurka ja ähkis<noinclude><references/></noinclude> ho8942z8y8p06tfvqy9elt1gxnu78g6 102 25353 60170 2026-08-17T17:27:30Z Ojassaar 4182 /* Õigsus tõendatud */ 60170 proofread-page text/x-wiki <noinclude><pagequality level="3" user="Ojassaar" /></noinclude>ja puhkis, nagu oleks ta endale ülesandeks teinud sauna sel kombel ümber lükata. „Mis wiga?“ küsis Toots. „Süda läikib,“ wastas Kiir. „Mispärast ta läikib?“ „Noh, see eilane... see eilane...“ „Ah see eilane wein? Kuda sa tuppa said?“ „Papa wiis.“ „Mis ta ütles?“ „Sinu lubas maha lüia.“ „Minu? Mispärast minu?“ Toots imestas wäga, et inimene, kellele ta kunagi paha ei olnud teinud, teda maha tahtis lüüa. Oleks weel, et ta kaherublalise pudeli oleks wõtnud, siis weel, et — Aga see üheksakümne wiieline — see mõni asi! Kas tema elu siis tõesti kõigest üheksakümmend wiis kopikat ja paar kaussi sülti wäärt oli! Ei, kui tema wana Kiirega weel kunagi kokku saab, siis ütleb ta temale lausa ära, et — Tulgu aga nüüd wäike Kiir siit kohe ära, siin wõib teda köster ja wiimati õpetajagi näha. Tulgu ükskõik kuhu, aga tulgu wähemalt warju; kellel seda waja näha on, kui teisel süda läikib. Pärast tuleb weel ütlemine, et waata, et — „Aga kuhu siis minna?“ „Lähme sauna.“ Õigus! Saun oli kõige parem koht, kuhu warjule wõis minna. Kuidas tema, Toots, nii totter oli, et ta kohe selle mõtte peale ei tulnud! Kiir tuigerdas Tootsi najal sauna. „Küll on kahju,“ ütles Toots, „et saun köetud ei ole. Muidu läheks lawale ja higistaks natuke, siis oleks kõik läind nagu pühitud.“ Aga teine wõis siiski lawale minna, igatahes oli seal soojem kui maas; laupäewane leil ei wõinud ju eilase päewaga kõik wälja läinud olla. „Mine lawale, mine lawale,“ sundis ta. „Heida pikali, küll sa näed, parem saab. Ja kas tead, wõta riidest lahti; ma toon saanaesikust hagu ja teen tuld.“<noinclude><references/></noinclude> kk1x1vxb25ee3ofd495bl642m0r6sxr 102 25354 60171 2026-08-17T17:33:13Z Ojassaar 4182 /* Õigsus tõendatud */ 60171 proofread-page text/x-wiki <noinclude><pagequality level="3" user="Ojassaar" /></noinclude><nowiki/> „Lawale küll,“ wastas Kiir, „aga riidestlahti... Kuda ma siin ikke riidest lahti wõtan.“ „Wõta, wõta lahti, narr, sa saad kaineks.“ „Ma olengi kaine, ainult süda läikib.“ „No siis ei läiki enam. Wõta lahti.“ Toots läks saunaesikusse, tõi sületäie hagu sisse ja tegi saunaahju tule. „Noh, wõta lahti, wõta lahti,“ ütles ta, hagu ahju toppides, ja wahtis ühe silmaga kõõördi Kiire poole. „Warsti läheb soojaks, siis higistad natuke, uhad külma weega üle, ja küll sa näed, kui hea on pärast olla. Ma olen ise alati peale joomist nii teinud. See on kõige parem rohi. Minu wanamees ütleb kah, et see kõige parem rohi on. Wõta ruttu lahti!“ Seejuures kiilus ta ahju hagu täis ja puhkus tule peale nagu lõõts. Tuli ei tahtnud esiti hästi põlema minna ja kütja arwas juba, et märjad haod selles süüdi on, aga kui must, tõrwasarnane suits ahjust wälja hakkas hoowama, sai ta aru, kus wiga oli. „Kriiskad peal, kurat! Selle ta ajab suitsu sisse. Mina mõtlen ja mõtlen —“ hüüdis ta ja wõttis pingi abil kriiskad ära. Tuli hakkas loitma, haod pragisesid, ja kütja hõõrus rõõmu pärast käsi, et asi nii hästi edenes. Selle wahe sees wõttis Kiir enese pikkamisi riidest lahti ja wiskas lawale pikali. „No kas on juba soem?“ hõikas Toots natukese aja pärast. „Ei ole weel,“ wastas Kiir ja laksutas külma pärast hambaid nagu hunt. „Warsti, warsti,“ wastas Toots ja toppis uue wesumi hagu ahju. Kui sel silmapilgul ülepea keegi higistas, siis oli see ainult kütja. „Warsti, warsti! Juba läheb... Ahjulagi on juba punane ja kerise kiwid prõgisewad kuuma käes.“ Wõis ju kohe järel proowida; natuke wett kerisele, ja kohe on näha, kuidas lugu leiliga on. Plaksti! Keotäis külma wett lendab külmale kerisele ja {{psa|jook|jookseb}}<noinclude><references/></noinclude> lqh6kuteinb5xtq1c5wlf0le7978bdq 60174 60171 2026-08-17T17:37:45Z Ojassaar 4182 60174 proofread-page text/x-wiki <noinclude><pagequality level="3" user="Ojassaar" /></noinclude><nowiki/> „Lawale küll,“ wastas Kiir, „aga riidestlahti... Kuda ma siin ikke riidest lahti wõtan.“ „Wõta, wõta lahti, narr, sa saad kaineks.“ „Ma olengi kaine, ainult süda läikib.“ „No siis ei läiki enam. Wõta lahti.“ Toots läks saunaesikusse, tõi sületäie hagu sisse ja tegi saunaahju tule. „Noh, wõta lahti, wõta lahti,“ ütles ta, hagu ahju toppides, ja wahtis ühe silmaga kõõördi Kiire poole. „Warsti läheb soojaks, siis higistad natuke, uhad külma weega üle, ja küll sa näed, kui hea on pärast olla. Ma olen ise alati peale joomist nii teinud. See on kõige parem rohi. Minu wanamees ütleb kah, et see kõige parem rohi on. Wõta ruttu lahti!“ Seejuures kiilus ta ahju hagu täis ja puhkus tule peale nagu lõõts. Tuli ei tahtnud esiti hästi põlema minna ja kütja arwas juba, et märjad haod selles süüdi on, aga kui must, tõrwasarnane suits ahjust wälja hakkas hoowama, sai ta aru, kus wiga oli. „Kriiskad peal, kurat! Selle ta ajab suitsu sisse. Mina mõtlen ja mõtlen —“ hüüdis ta ja wõttis pingi abil kriiskad ära. Tuli hakkas loitma, haod pragisesid, ja kütja hõõrus rõõmu pärast käsi, et asi nii hästi edenes. Selle wahe sees wõttis Kiir enese pikkamisi riidest lahti ja wiskas lawale pikali. „No kas on juba soem?“ hõikas Toots natukese aja pärast. „Ei ole weel,“ wastas Kiir ja laksutas külma pärast hambaid nagu hunt. „Warsti, warsti,“ wastas Toots ja toppis uue wesumi hagu ahju. Kui sel silmapilgul ülepea keegi higistas, siis oli see ainult kütja. „Warsti, warsti! Juba läheb... Ahjulagi on juba punane ja kerise kiwid prõgisewad kuuma käes.“ Wõis ju kohe järel proowida; natuke wett kerisele, ja kohe on näha, kuidas lugu leiliga on. Plaksti! Keotäis külma wett lendab külmale kerisele ja {{psa|jook|jookseb}}<noinclude><references/></noinclude> adn5zr77l9h6zs71nhvc9l43x8e57nl 60179 60174 2026-08-17T17:46:17Z Ojassaar 4182 60179 proofread-page text/x-wiki <noinclude><pagequality level="3" user="Ojassaar" /></noinclude><nowiki/> „Lawale küll,“ wastas Kiir, „aga riidest lahti... Kuda ma siin ikke riidest lahti wõtan.“ „Wõta, wõta lahti, narr, sa saad kaineks.“ „Ma olengi kaine, ainult süda läikib.“ „No siis ei läiki enam. Wõta lahti.“ Toots läks saunaesikusse, tõi sületäie hagu sisse ja tegi saunaahju tule. „Noh, wõta lahti, wõta lahti,“ ütles ta, hagu ahju toppides, ja wahtis ühe silmaga kõõördi Kiire poole. „Warsti läheb soojaks, siis higistad natuke, uhad külma weega üle, ja küll sa näed, kui hea on pärast olla. Ma olen ise alati peale joomist nii teinud. See on kõige parem rohi. Minu wanamees ütleb kah, et see kõige parem rohi on. Wõta ruttu lahti!“ Seejuures kiilus ta ahju hagu täis ja puhkus tule peale nagu lõõts. Tuli ei tahtnud esiti hästi põlema minna ja kütja arwas juba, et märjad haod selles süüdi on, aga kui must, tõrwasarnane suits ahjust wälja hakkas hoowama, sai ta aru, kus wiga oli. „Kriiskad peal, kurat! Selle ta ajab suitsu sisse. Mina mõtlen ja mõtlen —“ hüüdis ta ja wõttis pingi abil kriiskad ära. Tuli hakkas loitma, haod pragisesid, ja kütja hõõrus rõõmu pärast käsi, et asi nii hästi edenes. Selle wahe sees wõttis Kiir enese pikkamisi riidest lahti ja wiskas lawale pikali. „No kas on juba soem?“ hõikas Toots natukese aja pärast. „Ei ole weel,“ wastas Kiir ja laksutas külma pärast hambaid nagu hunt. „Warsti, warsti,“ wastas Toots ja toppis uue wesumi hagu ahju. Kui sel silmapilgul ülepea keegi higistas, siis oli see ainult kütja. „Warsti, warsti! Juba läheb... Ahjulagi on juba punane ja kerise kiwid prõgisewad kuuma käes.“ Wõis ju kohe järel proowida; natuke wett kerisele, ja kohe on näha, kuidas lugu leiliga on. Plaksti! Keotäis külma wett lendab külmale kerisele ja {{psa|jook|jookseb}}<noinclude><references/></noinclude> 1gcrc9u2ke0zimt89mkkc0ws2rvdni1 102 25355 60172 2026-08-17T17:35:58Z Ojassaar 4182 /* Õigsus tõendatud */ 60172 proofread-page text/x-wiki <noinclude><pagequality level="3" user="Ojassaar" /></noinclude>{{psl|seb|jookseb}} sirinal kiwide wahele laiali. Nojah, weel ei ole, see on õigus, aga warsti saab. Warsti! Küll siis Kiir näeb, kuidas tal higi woolama hakkab ja terwis tuleb. See wein, see on ülepea wäga wisa wastu panema ja ei taha wälja tulla, aga kui ta siis ka kord tulema hakkab, siis tuleb nagu koliseb. Õlu ja lihtwiin lasewad endid palju kergemini wälja higistada, aga kust seda õlut ja lihtwiina wõtta, kui wein juba kord kehas on. Nüüd ei ole muud, kui olgu aga üsna rahulikult lawal, küll tema, Toots, kõik teeb ja toimetab, nagu kord ja kohus. Poleks tema ise seda kõik läbi teinud ja olnud, siis wõiks teine weel mõtelda, et — Aga — oh pagan! — palju tema ise niisuguses hädas on olnud! Nii küpsetas rebane weel tüki aega muistse tuleaseme peal sitikat ja küsis siis jälle: „No kas siis nüüd on soem?“ „Ei ole kedagi,“ kostis Kiir lõdisedes lawalt, „Justku külmemaks läheb ühtelugu.“ „Mis tal paganal siis on! Ta peaks ju minema selle aja peale. Einoh, narr,” külmemaks ta küll ei lähe, soemaks ta läheb ikke, aga see wõtab natuke aega. Ja sa ise oled niisuke hangetanud mees ja weini oled sa kah otsast otsani täis, sinule ei mõju nii ruttu.“ „Weini ei ole mul wist küll enam tilkagi sees, ja üleüldse ei ole mul selle öökimise peale enam midagi sees. Siin on külm, sellepärast on minul kah külm. Uuh, kui külm! Ma panen riided selga.“ Kiir tahtis end riidesse panna, aga Toots sai õigel ajal jaole, tõmbas riided ära ja manitses: „Waata, kus narr, nüid, kussa warsti higistama hakkad, paned sa riided selga. Too siia riided!“ Ta wiis riided saunaesikusse, tuli tagasi, kõbis tuld ja patsutas käega ahju. Ahi oli ju soe, mis ta krõbises seal ülewal, et tal külm on. Kui ta nüüd warsti higistama ei hakka, siis on wäga kahtlane, kas ta üleüldse higistab.<noinclude><references/></noinclude> 64910gtmhgpdwmjf26mllxp6hczl5a8 102 25356 60175 2026-08-17T17:41:05Z Ojassaar 4182 /* Õigsus tõendatud */ 60175 proofread-page text/x-wiki <noinclude><pagequality level="3" user="Ojassaar" /></noinclude><nowiki/> „Mina ei saa siin higistada, mis sa jonnid,“ wastas Kiir, „ennem külman lawa külge kinni kui higistama hakkan. Kuuled, naksti ja naksti jääb taguots lawa külge kinni.“ „Higista, higista! See on terwisele kasulik. See on kõige parem rohi südame läikimise wastu.“ Teine kapatäis wett saadeti kerisele. Tagapool oli nõrka susinat kuulda. „Ma ütlesin! Ahah! Tuleb!“ hüüdis Toots ja waatas särawil silmil üles. „Kas tuleb? Kas on kuum?“ „Ei ole." „No soem ikke on kui enne?“ „Ei ole.“ Mis jutt see oli! Kuhu ta s' jäi, see soojus. Kubu hagu sai warsti läbi — ja ikka ei ole soe. Mis jäähunik ta seal ülewal siis oli, et temasse ükski asi ei mõjunud. Oota, ta läheb ise, waatab. „Noh, mis sa räägid — ei ole soe. Mis sa s' weel tahad. Siin on sooja küll. Weel üks tsossak kerisele, siis wõid ennast külma weega üle loputada.“ Nende sõnadega wiskas Toots kolmanda kapatäie wett kerisele ja tõmbas enese hoolega küüru: kange leil wõis silmi karata. „No kas nüid kah ei ole?“ „Nüid nagu on juba.“ „No siis tule ruttu maha ja loputa ennast külma weega üle.“ „Mis sa räägid, ma põle ju weel higistama hakanudki, mis ma endast loputan. Waata, misuke ma olen.“ „Misuke sa oled?“ „Sinine.“ „Sinine? Mispärast sa sinine oled?“ „Külm on.“ Sinine, sinine, sinine... Toots waatas mõttes tulle. Kas ei olnud see süsi, mis praegu ahjust wälja kukkus, inimese pea sarnane? Muidugi oli ta {{psa|ini|inimese}}<noinclude><references/></noinclude> emdmldg8andzmf7zb03stf4o0gfbvib 102 25357 60176 2026-08-17T17:43:26Z Ojassaar 4182 /* Õigsus tõendatud */ 60176 proofread-page text/x-wiki <noinclude><pagequality level="3" user="Ojassaar" /></noinclude>{{psl|mese|inimese}} pea sarnane. Silmad, nina, suu, kõrwad — kõik olid olemas. Ja päris niisugune, tuttaw nägu oli tal. See oli ju — See oli ju — Julk-Jüri, tõbras! Waata, kus ometi! Jaja, Julk-Jüri pragas temaga täna koolis. Millal ta n'd küll ei praganud. Aga praegu? Praegu oli ta kah koolis. Aga... aga... Oh sa sinine, punane, must ja sawikarwa kuriwaim, praegu oli geografia tund! Ja tema wõis ainult mõneks minutiks wälja jäeda. Aga tema on siin ja kütab saunaahju. Wõtku sind Madis, Kiir, kõige oma läikiwa südamega! Toots jooksis tulise waluga saunast wälja, haaras saunaesikust millegi pärast Kiire riided kaenlasse ja jooksis kõigest jõust koolitoa poole. Eeskojas jäi ta seisatama ja kuulatas: oli see ikka weel geografia tund, wõi oli waheajal juba uus tund alganud? Uus tund ei wõinud olla, siis oleks poiste kisa wahetunnil sauna ära kostnud; nõnda siis oli, loodetawasti, ikka seesama tund, mille ajal ta wälja tuli. Seal läks klassituba elawaks. Kahtlust ei olnud — maateaduse tund oli praegu lõppenud. Toots waatas oma kandami peale ja ehmatas koledasti: Kiire riided! Jagaja! Kust olid need tema kaenlasse saanud? Aeg oli mõtlemiseks hirmus kasin, silmapilk pidi ta midagi tegema, kui ta ülepea midagi teha tahtis; ja, nagu oleks teda tagant torgatud, oli ta üheainsa wägewa hüppega sahwris, kus ta Kiire riided esimesesse pihkupuutuwasse leiwakotti toppis. Waewalt oli ta sellega walmis, kui kaks poissi sahwri astusid ja imestades tema otsa wahtima jäid. „Kas sa kuradit oled enne näind?“ küsis esimene poiss teiselt. „Ei ole,“ wastas see. „Waata siis!“ ütles esimene ja tähendas Tootsi peale. Toots tiriti suure käraga sahwrist wälja ja wiidi magadistuppa, kus talle keegi oma peegli nina alla<noinclude><references/></noinclude> 1rb3tbdqvcjsm26n9meuvlszuoqelne 102 25358 60177 2026-08-17T17:44:27Z Ojassaar 4182 /* Õigsus tõendamata */ Uus lehekülg: '<section begin="ptk15"/>torkas. Tootsi nägu oli nii nõgine, et sedagi näha ei olnud, kas ta punastas wõi mitte. <section end="ptk15"/> <section begin="ptk16"/>XVI. Kuid lähme ruttu Kiire juurde tagasi, muidu wõib waene mehike hirmsa leili käes weiniga ühes oma hingekese wälja higistada. Waewalt "sai Toots saunast wälja, kui Kiir teda suure kisaga tagasi hõikuma hakkas. Kui see kõik ei aitanud, ronis ta lawalt maha ja läks esikusse oma riideid too... 60177 proofread-page text/x-wiki <noinclude><pagequality level="1" user="Ojassaar" /></noinclude><section begin="ptk15"/>torkas. Tootsi nägu oli nii nõgine, et sedagi näha ei olnud, kas ta punastas wõi mitte. <section end="ptk15"/> <section begin="ptk16"/>XVI. Kuid lähme ruttu Kiire juurde tagasi, muidu wõib waene mehike hirmsa leili käes weiniga ühes oma hingekese wälja higistada. Waewalt "sai Toots saunast wälja, kui Kiir teda suure kisaga tagasi hõikuma hakkas. Kui see kõik ei aitanud, ronis ta lawalt maha ja läks esikusse oma riideid tooma. Kuid kõige otsimise peale ei leidnud ta oma kehakatteist rohkem, kui saapad ja mütsi; ainult ülemise ja alumise otsa jaoks olid katted ole- mas, keskpaiga oli kellegi kuri käsi Aadama pin- saku ja pükste hooleks jätnud. Kiir pani mütsi pähe, tõmbas oma uhked nööp-saapad jalga, wõttis wiha- kontsu wiigipuu lehe asemele ette ja waatas üle ukse wälja. Oues oli kõik waikne ja ainustki hinge ei ol- nud näha. Paksud lumeräitsakad langesid aeglaselt alla ja katsid saunaesist pehme, sametise lumekor- raga. Kaugemal, wist kõrtsi ees, hirnusid hobused. Willawabriku poolt kostis langewa wee kohin ja ma- sinate ühetooniline tuk-tuk-tuk. Kuhu jäid riided? Kas wiimati Toots neid ära ei wiinud ? Kiir hõikas. Mingit wastust. Aga ta pa- gan wõis riietega sauna nurga taga warjus olla ; waja oli järel waadata. Punapea käis kikiwarbil ümber sauna korra ära ja jõudis otsusele, et ühtegi inimest lähidal ei olnud. Seal kostsid koolitoa poolt korraga kõiksugused hääled, uksi paugutati ja, nagu jõgi kewadel, mis en- dale paisust tee läbi murdnud, tungisid poisid müri- nal õue. Kiir läks ruttu sauna tagasi, kükitas ahjusuu ette maha ja kuulatas. <section end="ptk16"/><noinclude><references/></noinclude> nqz0iowljj2ko66qrkocboi9wybcoy6 0 25359 60178 2026-08-17T17:45:41Z Ojassaar 4182 Uus lehekülg: '{{päis | pealkiri = [[../]] | eelmine=[[../XIV|XIV]] | järgmine=[[../XVI|XVI]]| autor = Oskar Luts}} <pages index='Kevade_2_Luts_1913.djvu' from=105 fromsection=ptk15 to=112 tosection=ptk15 />' 60178 wikitext text/x-wiki {{päis | pealkiri = [[../]] | eelmine=[[../XIV|XIV]] | järgmine=[[../XVI|XVI]]| autor = Oskar Luts}} <pages index='Kevade_2_Luts_1913.djvu' from=105 fromsection=ptk15 to=112 tosection=ptk15 /> 6tjq3eyzsik358cedlvq7fuslkzus58