Vikitekstid
etwikisource
https://et.wikisource.org/wiki/Esileht
MediaWiki 1.47.0-wmf.16
first-letter
Meedia
Eri
Arutelu
Kasutaja
Kasutaja arutelu
Vikitekstid
Vikitekstide arutelu
Fail
Faili arutelu
MediaWiki
MediaWiki arutelu
Mall
Malli arutelu
Juhend
Juhendi arutelu
Kategooria
Kategooria arutelu
Lehekülg
Lehekülje arutelu
Register
Registri arutelu
Autor
Autori arutelu
TimedText
TimedText talk
Moodul
Mooduli arutelu
Üritus
Ürituse arutelu
Lehekülg:Kevade 2 Luts 1913.djvu/112
102
25358
60180
60177
2026-08-18T16:12:15Z
Ojassaar
4182
/* Õigsus tõendatud */
60180
proofread-page
text/x-wiki
<noinclude><pagequality level="3" user="Ojassaar" /></noinclude><section begin="ptk15"/>torkas. Tootsi nägu oli nii nõgine, et sedagi näha ei olnud, kas ta punastas wõi mitte.
<section end="ptk15"/>
<section begin="ptk16"/>{{keskel|{{suurem|XVI.}}
Kuid lähme ruttu Kiire juurde tagasi, muidu wõib waene mehike hirmsa leili käes weiniga ühes oma hingekese wälja higistada.
Waewalt sai Toots saunast wälja, kui Kiir teda suure kisaga tagasi hõikuma hakkas. Kui see kõik ei aitanud, ronis ta lawalt maha ja läks esikusse oma riideid tooma. Kuid kõige otsimise peale ei leidnud ta oma kehakatteist rohkem, kui saapad ja mütsi; ainult ülemise ja alumise otsa jaoks olid katted olemas, keskpaiga oli kellegi kuri käsi Aadama pinsaku ja pükste hooleks jätnud. Kiir pani mütsi pähe, tõmbas oma uhked nööp-saapad jalga, wõttis wihakontsu wiigipuu lehe asemele ette ja waatas üle ukse wälja. Õues oli kõik waikne ja ainustki hinge ei olnud näha. Paksud lumeräitsakad langesid aeglaselt alla ja katsid saunaesist pehme, sametise lumekorraga. Kaugemal, wist kõrtsi ees, hirnusid hobused. Willawabriku poolt kostis langewa wee kohin ja masinate ühetooniline tuk-tuk-tuk.
Kuhu jäid riided? Kas wiimati Toots neid ära ei wiinud? Kiir hõikas. Mingit wastust. Aga ta pagan wõis riietega sauna nurga taga warjus olla; waja oli järel waadata. Punapea käis kikiwarbil ümber sauna korra ära ja jõudis otsusele, et ühtegi inimest lähidal ei olnud.
Seal kostsid koolitoa poolt korraga kõiksugused hääled, uksi paugutati ja, nagu jõgi kewadel, mis endale paisust tee läbi murdnud, tungisid poisid mürinal õue.
Kiir läks ruttu sauna tagasi, kükitas ahjusuu ette maha ja kuulatas.
<section end="ptk16"/><noinclude><references/></noinclude>
jmbcj5o2l0p88tc4qv5hvekfv3hoevz
60181
60180
2026-08-18T16:12:26Z
Ojassaar
4182
60181
proofread-page
text/x-wiki
<noinclude><pagequality level="3" user="Ojassaar" /></noinclude><section begin="ptk15"/>torkas. Tootsi nägu oli nii nõgine, et sedagi näha ei olnud, kas ta punastas wõi mitte.
<section end="ptk15"/>
<section begin="ptk16"/>{{keskel|{{suurem|XVI.}}}}
Kuid lähme ruttu Kiire juurde tagasi, muidu wõib waene mehike hirmsa leili käes weiniga ühes oma hingekese wälja higistada.
Waewalt sai Toots saunast wälja, kui Kiir teda suure kisaga tagasi hõikuma hakkas. Kui see kõik ei aitanud, ronis ta lawalt maha ja läks esikusse oma riideid tooma. Kuid kõige otsimise peale ei leidnud ta oma kehakatteist rohkem, kui saapad ja mütsi; ainult ülemise ja alumise otsa jaoks olid katted olemas, keskpaiga oli kellegi kuri käsi Aadama pinsaku ja pükste hooleks jätnud. Kiir pani mütsi pähe, tõmbas oma uhked nööp-saapad jalga, wõttis wihakontsu wiigipuu lehe asemele ette ja waatas üle ukse wälja. Õues oli kõik waikne ja ainustki hinge ei olnud näha. Paksud lumeräitsakad langesid aeglaselt alla ja katsid saunaesist pehme, sametise lumekorraga. Kaugemal, wist kõrtsi ees, hirnusid hobused. Willawabriku poolt kostis langewa wee kohin ja masinate ühetooniline tuk-tuk-tuk.
Kuhu jäid riided? Kas wiimati Toots neid ära ei wiinud? Kiir hõikas. Mingit wastust. Aga ta pagan wõis riietega sauna nurga taga warjus olla; waja oli järel waadata. Punapea käis kikiwarbil ümber sauna korra ära ja jõudis otsusele, et ühtegi inimest lähidal ei olnud.
Seal kostsid koolitoa poolt korraga kõiksugused hääled, uksi paugutati ja, nagu jõgi kewadel, mis endale paisust tee läbi murdnud, tungisid poisid mürinal õue.
Kiir läks ruttu sauna tagasi, kükitas ahjusuu ette maha ja kuulatas.
<section end="ptk16"/><noinclude><references/></noinclude>
4masbel70t6wn73rueba2og8hc58wso
Lehekülg:Kevade 2 Luts 1913.djvu/113
102
25360
60182
2026-08-18T16:15:50Z
Ojassaar
4182
/* Õigsus tõendatud */
60182
proofread-page
text/x-wiki
<noinclude><pagequality level="3" user="Ojassaar" /></noinclude><nowiki/>
Jah, mis neil seal wiga oli karjuda; neil olid ju kõigil riided seljas, kuna tema siin — Talle näis, nagu oleks ta juba aastate wiisi ilma riieteta ja nagu poleks lootustki enam neid kunagi weel kätte saada.
Tuli pragises ja heitis seintele warjusid, rasked tilgad kukkusid potsudes laest alla, ja kerisekiwid prõgisesid tasa. Aeg-ajalt kostsid wäljast kellegi sammud ja kadusid kaugemale. Kiir hakkas kartma. Ahjutagune mustas kui põrguauk, ja näis, nagu oleks seal keegi end liigutanud. Juba kargas ta püsti, et wälja jooksta ja appi karjuda, kui sauna lähidalt uuesti sammud kuuldusid. Nüüd lähines saunale tõesti keegi; lumi krudises tuleja jalge all ja kostsid üksikud sõnad, nagu oleks millegi üle aru peetud. Kiir põrkas kohkunult tagasi: kui see wiimati köster oli!
Ja paar silmapilku hiljem, juba täiesti kindel, et see keegi muu olla ei wõinud, ronis ta kähku nurgas olewasse tühja weetünni.
Tuleja astus sauna.
„Hmh,“ tegi ta ja jäi ahju suu ette seisma.
„Sauna uksed pärani lahti, ahi köeb, aga kedagi ei ole näha. Kes siin siis kütab?“
Kiir oli tünnis wait ja kuulatas.
Et see köster ei olnud, see oli häälest kohe tunda; aga kes ta nimelt oli, seda ei wõinud kõne järele ka otsustada. Hääl oli igatahes tuttaw. Kui ta waadata tahtis, siis pidi ta seda kohe tegema, enne kui wõõra silmad pimedusega ära harjusid.
Kiir pistis nina üle tünniserwa wälja ja tundis kirikumõisa rentniku ära — asi ei olnud sugugi nii hull. Ja kartes, et tuleja ära läheb ja tema jälle üksi {{par|jäeb|jääb}}, tõusis ta tünnis püsti nagu tikk ja ütles:
„Tere!“
„Mis? Kos?“ hüüdis rentnik ja waatas nurga poole.
„Mina, mina...“ algas Kiir, „mina olen siin. Toots kutsus mu sauna, lubas saunaahju kütta, ja wiis ise riided ära.“<noinclude><references/></noinclude>
chdr1dq9il5evwoyzjwvdd8cw73ubwp
Lehekülg:Kevade 2 Luts 1913.djvu/114
102
25361
60183
2026-08-18T16:22:41Z
Ojassaar
4182
/* Õigsus tõendatud */
60183
proofread-page
text/x-wiki
<noinclude><pagequality level="3" user="Ojassaar" /></noinclude><nowiki/>
„Kes, kes? Kes see on?“
„Mina... Kiir.“
Rentnik tuli lähemale ja silmitses alasti mehikest.
„No mis imet sa siin teed?“ ütles ta ja lõi käsi kokku. „Ja alasti, nagu porgand! Kus su riided on?“
„Riided wiis Toots ära. Me tulime sauna, ma tahtsin higistada ja Toots tegi tule alla. Siis wõttis ise minu riided ja jooksis minema.“
„Waata, kus on ometi põrsapaar, nemad tulewad siia higistama! Aga noh, kui juba Toots hulgas oli, siis. muidugi! Tema saab kõigega walmis. Kus ta siis nüüd on?“
„Kes?“
„Kes! Toots ikke. Sa ütled ju, et ta sinu riided ära wiis?“
„Nojah, kes see muu wiis, kui tema. Külap ta koolituppa ikke jooksis.“
„No ütle praegu, kas on hulludel aru peas,“ sõnas rentnik ja raputas pead, „te ajate ju sedawiisi sauna põlema. Ja kes selle kahju eest siis pärast wastutab? Mina waatan, sauna korsten suitseb — pagan seal tehakse? Kas pesewad õige õpetaja tüdrukud pesu wõi? Aga ammu nad pesesid... See on ometi Jumala õnn, et ma waatama tulin. Jah, jah, lõdista nüüd hambid, nüüd saad higistada. Mis higistamise häda sul s' oli?“
„Süda läikis, ja Toots ütles, et peab higistama, et siis läheb ära.“
Rentnik hakkas suure häälega naerma.
„Oh te põrgu waimud küll, mis nad kõik ära teewad! Seda Tootsi peaks küll mõneks päewaks pogrisse wee ja leewa peale panema, wahest saaks siis natuke abi, aga muidu on see inimeseloom ju peris hukatus ise. No tule s' nüüd tünnist wälja, kaua sa seal tünnis tahad olla. Ega sa Diogenes ei ole.“
Wiimaste sõnadega tõstis ta lõdisewa Kiire tünnist wälja ja talutas ahju suu ette. Kiir oli pikk ja<noinclude><references/></noinclude>
9pwysn77lwdszoal10bvin0kem6zgfi
Lehekülg:Kevade 2 Luts 1913.djvu/115
102
25362
60184
2026-08-18T16:25:05Z
Ojassaar
4182
/* Õigsus tõendatud */
60184
proofread-page
text/x-wiki
<noinclude><pagequality level="3" user="Ojassaar" /></noinclude>peenike nagu siiguniisk; seina peale tekkis temast ahjuroobi sarnane wari. Rentnik waatles silmapilgu aega seda kõhna kuju, wõttis siis oma pihtkasuka seljast ja laotas selle Kiire õlgadele.
„Waata, misuke sa ise oled,“ ütles ta, „endal õlanukid püsti, nagu kärbised, aga tuleb higistama. Mis sul siin higistada on. Nüid soenda ennast ahju suu ees senikaua, ma lähen waatan, kuhu Toots riietega läks.“
Kiir kükitas maha ja hakkas nutma. Need kaks päewa, eilane ja tänane, olid wäga õnnetud päewad. Ja ometi oleks kõik hästi olnud, kui ta Tootsi juttu poleks kuulanud. Oh see hirmus Toots! Tänasest päewast peale ei kõnele ta temaga ühtegi sõna enam. Aga pea — mis see oli? Nurgas kõbistas keegi. Et asi ahjutagusega korras ei olnud, seda teadis Kiir juba ennegi, aga nüüd, nüüd — kui sealt wiimati mõni wälja ronib ja kallale tuleb? Ei, ära siit!
Paar silmapilku hiljem jookseb keegi, kellel pikad, paljad sääred on, jõe poolt koolimaja poole. Et tund waheajal juba peale on hakanud, jõuab jooksja õnnelikult eeskotta, waatab seal paar korda abiotsiwalt ringi, kargab siis sahwri ja poeb pingi alla, kus ta enese rentniku kasuka sees kerasse kisub.
Põgeneja, kes keegi muu ei ole kui Heinrich Georg Adniel Kiir, on pingi all nagu suur hall komps.
Kuid põgenejat on nähtud, sest keegi teine, kes lühike ja paks, sibab köstri lauda juurest koolitoa poole. Aga kui wiimane lõõtsutades eeskotta astub, kus ta imeliku jooksja kindlasti ees arwab olewat, ei ole seal peale kooliõpetaja ja rentniku, kes millegi üle aru peawad, kedagi näha.
„Kas siia ei jooksnud praegu keegi sisse?“ küsib lühike ja paks mees.
„Ei ole näinud kedagi,“ wastab kooliõpetaja, õlgu kehitades.
„Kuhu ta s' jäi? Siia poole ta jooksis.“
„Ei ole näinud kedagi. Kes see s' wõis olla?“<noinclude><references/></noinclude>
9w5qnc0l2d0zwudunrr4jl8hp02btwq
Lehekülg:Kevade 2 Luts 1913.djvu/116
102
25363
60185
2026-08-18T16:28:11Z
Ojassaar
4182
/* Õigsus tõendatud */
60185
proofread-page
text/x-wiki
<noinclude><pagequality level="3" user="Ojassaar" /></noinclude><nowiki/>
„Mina ei tea, kes ta oli,“ seletab paks, kes Paunweres köstriametit peab ja keda koolipoisid Julk-Jüriks kutsuwad. „Mina tulin lauda juurest ja nägin, et keegi siiapoole jooksis. Mina arwasin, et ta eeskotta tuli.“
„Pole näind,“ kinnitab rentnik omalt poolt.
„Ega muud, ma arwasin, et keegi meie poistest tunni ajal ümber jookseb,“ seletab köster rahulisemaks jäedes. „Poisike ta igatahes oli, niipalju kui
mina nägin, aga mulle näitas koguni, etta ilma püksata oli.“
„Ilma püksata?“ imestab kooliõpetaja ja wahetab rentnikuga tähendusrikka pilgu. „Kes see wõis olla?“
„Mina ei tea.“
„Kus ta talwel ilma püksata jooksis?“ kahtleb rentnik.
„Wahest oli mõni hulgus. Aga minule näitas just, et ta paljaste reitega oli ja eeskotta jooksis. Wahest peitis enese siia kuhugile ära.“
Köster waatas üle ukse sahwri.
„Ei ole siin kah kedagi,“ ütles ta ja pani ukse kinni. „Kus ta küll siin wõib ollagi, teie olite ju siin, teie oleks ju näinud. Kes teab, kuhu ta jooksis.“
Ja selle rahustawa teadmisega, et wähemalt tema poistega asi kõigiti korras oli, astus ta eeskojast wälja. Rentnik silitas wurrusid, kihistas naerda ja
tõmbas kooliõpetajat käiksetpidi nurga poole.
„See oli muidugi Kiir, keda ta nägi,“ ütles ta tasa, „aga kuhu pergel ta siis jooksis? Ta pidi saunas senikaua ootama, kui mina riided üles otsin ja
sinna wiin.“
„Wahest käis siin ära ja jooksis sauna tagasi,“ arwas kooliõpetaja.
„Nojah, nii see wist on. Selle aja sees, kui mina klassitoas käisin Teid kutsumas, wõis ta siin käia. Aga nüid on ruttu waja Tootsi käest küsida,
kuhu ta riided pani.“<noinclude><references/></noinclude>
69xo1lvwecxuf9g0axyq3z21f33lpq2
Lehekülg:Kevade 2 Luts 1913.djvu/117
102
25364
60186
2026-08-18T16:32:05Z
Ojassaar
4182
/* Õigsus tõendatud */
60186
proofread-page
text/x-wiki
<noinclude><pagequality level="3" user="Ojassaar" /></noinclude><nowiki/>
„Toots, tule siia!“ hõikas kooliõpetaja klassituppa.
Toots tuli teiste kihina saatel eeskotta. Juba aimasid kõik, et Toots jälle mingi segase asja sisse oli mässitud. Kõigepealt puutus juba see asjaolu kõigile silma, et Kiir ära oli.
„Kuhu sa Kiire riided panid, Toots?“ küsis kooliõpetaja, ust tuleja järel kinni lükates.
„Kiire riided? Mina ei tea. Mina põle wõtnud,“ wastas Toots ja oli hoolega oma pinsaku nööbi kallal ametis.
„Kes siis wõttis?“
„Mina ei tea. Aga wahest harjuklane wõttis.“
„Missugune harjuklane?“
„See, kes sealt mööda läks.“
„Kust kohalt mööda? Räägi selgemini. Kuda sa täna nii sõnaaher oled, muidu on sul juttu rohkem kui waja?“
„Noh, seesama harjuklane ikke... Kui mina sauna juurest ära tulin, siis läks üks harjuklane sealt mööda.“
„Ja sa arwad, et see wõttis?“
„Kes see muu wõttis.“
„Hm...“
Kooliõpetaja ja rentnik waatasid üksteisele otsa ja kehitasid õlgu. Paha lugu, kui Tootsi jutt õige oli. Kus harjuklane juba otsaga wõis olla!
„Aga kas ikke tõesti sina ei wõtnud?“ küsis rentnik uuesti.
„Ei wõtnud, noh!“
„Ja harjuklane läks mööda?“
„Läks küll. Mina ei tea, harjuklane ta wist ikke oli... Wõi oli tatarlane. Hall riidepamp tal seljas oli, ja läks ja wiibutas arsinat. Raud arsin oli käes.“
„Kuhu poole ta läks?“
„Kõrtsi poole. Kiusna poolt tuli ja kõrtsi poole läks.“<noinclude><references/></noinclude>
f5qbd7hmww0avgpqu6yamugrlbqlk6t
Lehekülg:Kevade 2 Luts 1913.djvu/118
102
25365
60187
2026-08-18T16:34:59Z
Ojassaar
4182
/* Õigsus tõendatud */
60187
proofread-page
text/x-wiki
<noinclude><pagequality level="3" user="Ojassaar" /></noinclude><nowiki/>
„See on üks temp praegu,“ ütles rentnik, „nüüd ei ole muud kui peab harjuklasele järele ajama. Ja kaks nalja, kas teda kätte saabki. Waata, tõelu, see on kõik sinu süü, Toots, kui teine riietest ilma {{par|jäeb|jääb}}. Mis sa petad teisest sauna.“
„Ega mina ei petnud, tema ise — “
„Tootsikene, Tootsikene, sina kogud tuliseid süsa oma pea peale,“ lisas kooliõpetaja omalt poolt juurde. „Mina olen sinuga seni ajani hästi ümber käinud, aga pean wist, nagu näha, teise lehekülje pöörama. Ja pane tähele, kui siis keegi küsib: kes tegi, siis nii wasta kah, et: isi tegi. Mine nüüd ruttu ja too oma palit siia.“
Toots arwas, et teda koju tahetakse ajada, ja kohmetas wäga ära. Tema suunurgad tuksatasid, nagu oleks ta midagi ütelda tahtnud, ja kogu tema keha wajus töllakili, justkui oleks ta praegu raske kandami käest maha pannud. Tänane nali kippus wägisi liiale minema.
„No mine, mine juudaline,“ kordas kooliõpetaja, „teine külmab saunas juba kondiks.“
Toots sai aru, et tema palitut Kiirele taheti wiia, ja täitis ruttu käsku.
„Ja nüüd mine seisa ahju kõrwal senikaua püsti, kuni ma tagasi tulen. Siis kõneleme edasi. Mul on sulle täna weel mõndagi ütelda.“
Seepeale wõttis kooliõpetaja Tootsi palitu ja sammus rentniku saatel sauna poole.
Toots waatas neile ukse prao wahelt järele, hiilis siis sahwri, waatas korra argselt ringi ja hakkas leiwakotti, kus Kiire riided warjul olid, ruttu lahti arutama. Ta oli selle tööga nii ametis, et ta tähelegi ei pannud, kuidas pingi all keegi end liigutas ja oma punase pea kasuka alt wälja pistis. Juba oli ta Kiire pinsaku leiwakotist wälja wõtnud ja tõrjus parajasti suurt leiwamurikat tagasi, mis pükstega ühes päewawalgele tikkus, kui ta, ühes käes leib, teises püksid, järsku kuulatama jäi.<noinclude><references/></noinclude>
dqg88e12t8kbj3p8d370s7kd0a8oazg
Lehekülg:Kevade 2 Luts 1913.djvu/119
102
25366
60188
2026-08-18T16:39:20Z
Ojassaar
4182
/* Õigsus tõendatud */
60188
proofread-page
text/x-wiki
<noinclude><pagequality level="3" user="Ojassaar" /></noinclude><nowiki/>
„Toots!“ hüüdis keegi tasa pingi alt.
„Meh—meh—meh—kus—kes sa oled?“ kogeles Toots ja pidi ehmatusega leiwakanika maha pillama.
„Mina, mina olen... Kiir. Kus sa mu riided panid?“ sosistas hääl.
„Ah sina oled!“ hüüdis Toots rõõmsalt. Tema kohkunud nägu wenis korraga laiale naerule. „No mis sa, narr, sauna juurest ära jooksid, ma oleks sulle riided isegi tagasi toonud. Ma arwasin, et sa ikke weel higistad!“
„Pea oma lõuad! Higista ise, kui tahad!“
„Noh, noh..?“
„Kus mu riided on?“
„Riided on siin,“ wastas Toots rahulikult. „Kus sa, narr, arwasid oma riided s' olema? Riided on ju siin. Säh, siin on pinsak, siin püksid; west, näe, kah siin; sukad ja kaelarätik on weel ära, aga — oh pagan! — kaelarätik on wõikarpi läinud. Aga põle wiga, põle wiga, küll ma ta puhtaks teen. Ole nüid wirk. Näita, kui ruttu sa saad ennast riidesse panna. Mina saan iga kommiku kahe ja poole minutiga walmis.“
Kiir jätab rentniku kasuka sinnasamasse maha ja on täielik riidesse-paneku masin; nii ruttu lähewad püksid jalga ja pinsak selga, et õmblused aina pragisewad. Toots on temale igapidi abiks ja õpetab muu seas, kuidas kosta, kui keegi tänase juhtumise kohta midagi peaks küsima.
Iwakese aja pärast astuwad mõlemad klassi ja istuwad oma kohale. Kiirel on pisut nutune nägu, Toots waatab sagedasti ahju poole, närib küüsi ja näib mingi asja pärast natuke rahutu olewat.
{{keskel|{{suurem|* * *}}}}
„Kas on keegi Kiirt näinud?“ hüüab kooliõpetaja, kes warsti pärast Tootsi ja Kiirt klassi tuleb.<noinclude><references/></noinclude>
pkpa40dcvgd3unkf6hshod7cxtbsq2z
Lehekülg:Kevade 2 Luts 1913.djvu/120
102
25367
60189
2026-08-18T16:41:28Z
Ojassaar
4182
/* Õigsus tõendamata */ Uus lehekülg: '<section begin="ptk16"/><nowiki/> „Kiir on siin,“ wastab Toots ja tähendab otsitawa poole. „Ahaa, Kiir on seal, jah. Aga sina? Sina pidid —“ „Jajah, ma lähen,“ wastab Toots, ahju poole nihkudes. Siis kirjutab kooliõpetaja ühe tähekese, annab selle Järweotsa kätte ja ütleb: „Mine-jookse-wii see täht ruttu rentniku kätte. Ta on talli juures ja paneb hobust ette.“ Ja Tootsist mööda minnes, kes juba ahju juures seisab, lisab ta tasa, nii et s...'
60189
proofread-page
text/x-wiki
<noinclude><pagequality level="1" user="Ojassaar" /></noinclude><section begin="ptk16"/><nowiki/>
„Kiir on siin,“ wastab Toots ja tähendab otsitawa poole.
„Ahaa, Kiir on seal, jah. Aga sina? Sina pidid —“
„Jajah, ma lähen,“ wastab Toots, ahju poole nihkudes.
Siis kirjutab kooliõpetaja ühe tähekese, annab selle Järweotsa kätte ja ütleb:
„Mine-jookse-wii see täht ruttu rentniku kätte. Ta on talli juures ja paneb hobust ette.“
Ja Tootsist mööda minnes, kes juba ahju juures seisab, lisab ta tasa, nii et seda ainult Toots kuulda wõib, juurde:
„Harjuklase on Toots juba kinni püüdnud — rentnikul pole teda waja taga ajada.“
<section end="ptk16"/>
<section begin="ptk17"/>XVII.
Nii ratsutas Toots oma nähtawate ja nägemata
waenlaste kiuste noatera peal edasi ja ei lendanud
koolist kõigi ähwarduste peale waatamata ometi
minema. Küll rippus tema saatus wahel nagu
ämbliku wõrgu küljes, aga see wõrk pidas wastu,
ja ei katkenud isegi siis mitte, kui Toots mõne
uue tembu sinna juurde riputas. Wõib olla, oligi
see tema pääsemine, et ta kooli walitsusele ku-
nagi aega ei annud oma teenuste üle kauemini järel
kaaluda ; ikka uusi ja uusi juurde soetades, langesid
endised unustuse hõlma.
*
Kümnendal märtsil, kewadise pööripäewa õhtul,
kuulsid poisid, kuidas jõe peal keegi südantlõhestawa
häälega appi karjus.
Jooksti waatama, aga ei nähtud jõel kedagi.
Natukese aja pärast tuli Toots klassi ja teatas, et
jõkke kaks Jonila küla meest ära olla uppunud.
<section end="ptk17"/><noinclude><references/></noinclude>
5k2x86g71fbqmz80mcgawslizbf0acu
Kevade II/XVI
0
25368
60190
2026-08-18T16:42:28Z
Ojassaar
4182
Uus lehekülg: '{{päis | pealkiri = [[../]] | eelmine=[[../XV|XV]] | järgmine=[[../XVII|XVII]]| autor = Oskar Luts}} <pages index='Kevade_2_Luts_1913.djvu' from=112 fromsection=ptk16 to=120 tosection=ptk16 />'
60190
wikitext
text/x-wiki
{{päis | pealkiri = [[../]] | eelmine=[[../XV|XV]] | järgmine=[[../XVII|XVII]]| autor = Oskar Luts}}
<pages index='Kevade_2_Luts_1913.djvu' from=112 fromsection=ptk16 to=120 tosection=ptk16 />
df5nxtok5n8a4n9yd7h5vhmjj07eqwv