Jeesus
Allikas: Vikipeedia
| Vajab toimetamist |
See artikkel räägib kristluse rajajast Uue Testamendi järgi; nime muude kasutuste kohta vaata lehekülge Jeesus (täpsustus)
Jeesus (Jeesus Naatsaretist; kristlaste jaoks Jeesus Kristus; sündis umbes 4 kuni 6 eKr; suri umbes 27 kuni 36) oli judaistlik religioosne õpetaja ja ravitseja, kes Vana-Rooma keisririigi ajal löödi risti. Jeesus Kristus on kristluse keskne kuju, kirikupärimuses ristiusu rajaja.
Kristluse järgi oli Jeesus judaismis oodatud messias (Kristus) ja Jumala Poeg, kes tõi oma surma ja ülestõusmise läbi inimkonnale lunastuse ning rajab pärast taastulekut õigluse- ja rahuriigi.
Sisukord |
[redigeeri] Jeesuse nimi
[redigeeri] Nimi
Jeesuse sünnipärane nimi on eestipärases kirjaviisis Jeesus. Teisi kirjapilte: Jesus, Joshua, Jošua, Jeshua, Ješua. Heebrea keeles võib see tähendada: Jahve on päästmine. Tema nimi pidi iseloomustama tema tööd maailmas.
- "Ta (Maarja) toob ilmale poja ja sa pead temale nimeks panema Jeesus; sest tema päästab oma rahva nende pattudest!" (Mt 1:21)
[redigeeri] Tiitlid
Ajalooline teadaolev nimi on Jeesus. Kõik muud nimed on kas religioossed tiitlid: Jeesus Kristus (Jeesus Salvitu), Jeesus Pantokraator (Jeesus Valitseja), Jeesus Päästja, Lunastaja või päritolu ja tegevuskoha järgi pandud nimed: Jeesus Naatsaretist, Jeesus Galileast ehk Naatsaretlane ehk Galilealane. Ka põlastavalt: "Jeesus puusepa kasupoeg".
Apostlid (Jeesuse õpilased ehk jüngrid) hakkasid teda nimetama Messiaks ja kirikukogud Jumala Pojaks. Jeesus ise nimetas ennast kõige sagedamini Inimese Pojaks.
[redigeeri] "Kristus"
Kristuse (kreeka keeles Χριστός) heebreapärane vaste on (heebrea keeles mashiah (משיח)) messias, eesti keeles Võitu (võitud isik) või Salvitu. Judaismis kasutatakse võidmist või salvimst preestrite ja kuningate ametisseseadmisel. Messias pidi täitma nii preestri kui ka kuninga ülesandeid. Seega on Kristus Jeesuse ametinimetus ja tiitel.
[redigeeri] Ajalooallikad
Jeesuse kui ajaloolise tegelase kohta on peamiseks allikaks evangeeliumid, mis on kirja pandud ajal, mil Jeesusest võis veel olla säilinud elav mälestus. Evangeeliumitest ja kristlikust traditsioonist sõltumatuid ajalooallikaid Jeesuse kohte on säilinud väheseid ja kaheldavaid (a. 64 p.Kr. Tacitus, Annaalid 15.44; a. 112 p.Kr. Plini, kirjast Trajanusele Epistlid x. 96.; 1. saj. Josephus). On ka neid, kes peavad Jeesust puhtmüütiliseks tegelaseks.
Vanim "biograafia" sisaldus arvatavasti naatsaretlaste evangeeliumis (seda nimetatakse ka kaheteistkümne apostli evangeeliumiks), mida on maininud Epiphanios. Esimesed kristlased, sealhulgas Paulus, piirdusid usuga Kristuse olemasolusse ja ristisurmasse. Hiljem kogudustes käibele tulnud Kristuse elulookirjeldusi olid mõjutanud juudi eeskujud (Vana Testamendi "jumala sulane" ja esseenide "õiglusõpetaja"), idamaiste usundite mütoloogilised kujutlused (viljakusjumaluste suremise ja ülestõusmise rütm) ja gnostilised lunastusmüsteeriumid.
[redigeeri] Jeesus teistes usundites
Muslimid peavad Jeesust (islamis Isa [mitte segi ajada eesti sõnaga isa]) askeetlikuks prohvetiks. Judaism ja mandalus peavad teda valemessiaks. Baha'i usk peab teda Jumala ilminguks. Hinduism peab teda avataaraks. Paljud New Age 'i õpetuste pooldajad peavad teda guruks.
[redigeeri] Jeesuse isiksus
Jeesuse isikuomaduste kohta on ainsaks allikaks evangeeliumid. Kristluses peetakse teda täiuslikuks inimeseks, headuse ja halastuse kehastuseks. Evangeeliumites sisaldub aga palju kohti, mis näitavad Jeesust rumalana, sallimatuna, piiratuna ja isegi ülekohtusena.
Jeesus ennustab korduvalt viimsepäeva tulekut veel oma kaaslaste eluajal: „... te ei jõua kõiki Iisraeli linnu läbi käia, enne kui Inimese Poeg tuleb” (Mt 10:23). Ja ta ütleb veel: „... on mõned siin seisjatest, kes näevad Inimese Poega tulevat oma Kuningriigiga, veel enne kui nad maitsevad surma” (Mt 16:28). Jeesus uskus viimsepäeva saabumisse temaga ühel ajal elanud inimeste eluajal. Seda usku jagasid ka paljud Jeesuse poolehoidjad ja see moodustas aluse suurele osale ta kõlblusõpetusest. Kui Jeesus rääkis: „Ärge siis hakake muretsema homse pärast...” (Mt 6:34) ja muid selliseid asju, oli talle ajendiks veendumus, et viimnepäev saabub õige pea ja et kõik argipäevaaskeldused ei ole midagi väärt.
Jeesus suhtus sügava vihaga neisse, kes olid temaga teisel arvamusel: „Te maod, te rästikute sugu, kuidas te võiksite põgeneda ära põrgu kohtust?” (Mt 23:33). Need sõnad ütles ta inimestele, kellele tema jutlused ei meeldinud. Tuntuim koht: „... aga kui keegi ütleb midagi Püha Vaimu vastu, ei andestata talle ei sellel ega tulevasel ajastul” (Mt 12:32).
Jeesus ähvardab korduvalt igavese põrguga: „Inimese Poeg läkitab oma inglid ja need korjavad tema Kuningriigist kõik pahanduse- ja ülekohtutegijad ja viskavad nad tuleahju: seal on ulgumine ja hammaste kiristamine” (Mt 13:41-42), jätkates veel hulk aega juttu ulgumisest ja hammaste kiristamisest. Võrdluses lammastest ja sikkudest: kuidas ta viimselpäeval tahab ta eraldada sikud lammastest ja öelda sikkudele: „Minge ära minu juurest, te äraneetud, igavesse tulle” (Mt 25:41). Ja veel üks koht: „Ja kui su käsi sind ajab patustama, raiu ta ära! Sul on parem minna vigasena ellu kui kahe käega põrgusse kustumatusse tulle, kus nende uss ei sure ja tuli ei kustu” (Mk 9:43-44).
Lugu viigipuust näitab Jeesust ülekohtusena isegi puude suhtes: „... tundis Jeesus nälga ja kui ta kaugelt nägi lehis viigipuud, läks ta vaatama, kas ehk midagi selle otsast on leida. Ja kui ta puu juurde oli tulnud, ei leidnud ta muud kui lehti; sest ei olnud viigimarjade aeg. Ja Jeesus ütles puule: „Ärgu keegi enam iialgi söögu sinust vilja!” [—] Ja Peetrus, kes mäletas, ütles Jeesusele: „Rabi, vaata, viigipuu, mille sa needsid, on ära kuivanud!”„ (Mk 11:12-14, 21). Lugu sünnib niisugusel aastaajal, mil viigimarjad on veel toored. Viigipuu on ju täiesti süütu.
[redigeeri] Välislink
- Varased allikad Jeesusest (inglise keeles)
- Jeesuse müüt ümber lükatud? (inglise keeles)
- Jeesuse legendi kujunemisest (inglise keeles)
- Jeesus - Müüdi algus (inglise keeles)

