Metsavennad
Allikas: Vikipeedia
| See artikkel vajab toimetamist |
Metsavennad (läti keeles meža brāļi, leedu keeles miško broliai) olid Eesti, Läti või Leedu partisanid, kes Teise maailmasõja ajal, ja ka hiljem, võitlesid Nõukogude invasiooni ja kolme Balti riigi okupatsiooni ajal Nõukogude režiimi vastu. Sarnased partisanide grupid võitlesid Nõukogude režiimi vastu ka Poolas, Rumeenias ja Ukrainas.
Nõukogude armee okupeeris endiselt iseseisva Eesti, Läti ja Leedu 1940-41.aastal ja pärast Saksa okupatsiooni uuesti 1944-45. Järgnevatel aastatel, kui stalinistlikud repressioonid tugevnesid, peitus rohkem kui 70 000 nende riikide asukat võimu eest, kasutades tihti metsaga kaetud maakohti loodusliku varjupaigana ja alusena relvastatud anti-nõukogude vastupanus.
Vastupanuüksused vaheldusid suuruses ja koosseisus, alates individuaalselt tegutsevate partisanidest, relvastatud peamiselt oma enda kaitseks, kuni suurte ja hästi organiseeritud gruppideni, kes olid võimelised haarduma tähtsaid nõukogude vägesid lahingus.
Sisukord |
[redigeeri] Tagataust
[redigeeri] Termini päritolu
Termin metsavennad tuli Balti regioonis esmalt kasutusele kaootilise 1905. aasta revolutsiooni käigus. Selle ajastu muutuvad allikad viitavad metsavendadele kui mässavate talupoegadena või kui kooliõpetajadena, kes otsivad metsast varjepaike.
[redigeeri] Kahe võimu vahel tabatud
Eesti, Läti ja Leedu saavutasid oma iseseisvuse aastal 1918, pärast Vene impeeriumi kokkuvarisemist, ning uus põlvkond oli Teise maailmasõja alguseks täisealiseks saanud. Rahvusluse ideaalid ja enesemääramine olid valdanud paljudes inimestes, nagu neil olid teistes maailma osades. Liitlaste deklaratsioonid, nagu Atlandi harta, pakkusid välja lubaduse sõjajärgse maailma, milles kolm Balti riiki saaksid taasasutada oma riigi. Olles juba kogenud nõukogude režiimi, pärast seda veel natsi režiimi, ei olnud mitmed inimesed nõus teise okupatsiooniga.
1944.aastal olid Natsi võimud loonud halvasti varustatud, kuid 20,000 mehelise tugeva "Leedu territoriaal kaitseväe" kindral Povilas Plechavičius'e juhtimise all, (erinevalt Eestist ja Lätist, ei olnud Leedul kunagi oma Waffen-SS'i diviisi) et võidelda nõukogude partisanidega, keda juhtis Antanas Sniečkus, kuid üsna varsti nähti seda väge kui rahvuslase ohtu. Vanem koosseis arreteeriti 15.mail, 1944 (Kindral Plechavičius küüditati koonduslaagrisse Salaspils'is, Lätti), kuid ligikaudu pool allesjäänud vägedest moodustasid partisanide üksused ja läksid maakohtadesse laiali, et valmistada ette partisanide operatsioone punaarmee vastu, kui idarinne lähenes.
Partisanide operatsioonidel Eestis ja Lätis oli natuke alust Hitler'i volitusel täielikul taandumisel Eestist kesk septembris 1944 — ta lubas kõikidel oma Eesti vägede sõduritel, peamiselt 20ndal Waffen-SS Diviisi, kes soovisid jääda ja kaitsta oma kodusid, nii teha — ja Armeegrupp Kuramaal, kes olid Hitler'i viimased väed, mis alistusid pärast seda, kui see jäi Kuramaa kotis lõksu Läti poolsaarel 1945.aastal. Paljud eesti ja läti sõdurid, ja mõned sakslased, vältisid vangistust ning võitlesid maakohtades metsavendadena aastaid pärast sõda. Teised, näiteks Alfons Rebane ja Alfrēds Riekstiņš põgenesid Inglismaale ja Rootsi ja osalesid liitlaste luureoperatsioonidel metsavendade abistamisel.
Läti valitsus on dokumenteerinud, et Läti Leegion (peamiselt koosnenud 15ndast ja 19ndast Läti Waffen-SS diviisist) ei olnud kuritegelik ega koostöös organisatsiooniga.[6] Mart Laar (Eesti peaminister, 1992-1994 ja 1999-2002), oma 1992.aasta raamatus "Metsavennad: Sõda metsas", lükkas tagasi nõukogude propaganda, mis oli värvinud Balti vastupanu kui olles orkestreeritud jõukate maaomanike ja Natsi ametnike poolt ja märkis, et metsavende arvestati nende auastmete hulgas anti-Natsideks ja endisteks nõukogude partisanideks. Sellest hoolimata, tundub mõnedele, et viited mõnede metsavendade ja Natsi režiimi vahel jäävad vastuoluliseks.
Vastupanuliste auastmed paisusid punaarmee katsetel sõjaväekohustusel Balti riikides pärast sõda, vähem kui pool registreeritud kutsealust raporteerisid mõnes ringkonnas. Laialdane kadunud kutsealuste perekondade mõnitamine sundis rohkem inimesi vältima võime metsades. Paljud kirjapandud mehed deserteerisid, võttes oma relvad endaga kaasa.
[redigeeri] Partisanisõda
1940. aastate lõpus ja 1950ndate alguses olid metsavennad varustatud varustuse, koordinaatorite ja logistilise koordinatsiooniga briti (MI6), ameerika, ja rootsi salajase luureteenistusega. Selline abi mängis võtmerolli suunates balti vastupanu liikumist, kuigi see vähenes oluliselt pärast MI6'e Operatsioon Džungel tõsiselt ohustatud briti spioonide tegevuse tõttu, (Kim Philby ja teised) kes edastasid informatsiooni nõukogudelastele, võimaldades KGB-l tuvastada, infiltreerida ja elimineerida palju balti partisanide üksuseid ja katkestada teisi igasugustest edasistest kontaktidest lääne tegutsevatest luuretest.

