Koadjuutorivaenus

Allikas: Vikipeedia

Koadjuutorivaenus (ka: koadjuutoritüli, koadjuutorisõda) oli viimane suurem sisekonflikt Vana-Liivimaal, mis leidis aset aastatel 15561557.

Konflikti põhjuseks oli Riia peapiiskopi Wilhelmi isepäine tegevus. Vaatamata sellele, et 1543. aastal oli Liivi Maapäev otsustanud, et kohalike riikide pärijateks (koadjuutoriteks) ei või saada ilmalikud valitsejad või nende pärijad, valis Wilhelm 1555. aastal oma järglaseks 17-aastase Mecklenburgi hertsogi Christophi. Lisaks sellele sõlmis ta liidu ordu maamarssali ja oletatavalt tulevase ordumeistri Jasper van Munsteriga, kes soovis orduvalduseid sekulariseerida. Ordumeister Heinrich von Galen nõudis aga koadjuutori ümbervalimist ning kui Wilhelm sellest keeldus ning abipalvega oma venna, Preisimaa hertsogi Albrechti ja Poola kuninga Zygmunt II Augusti poole pöördus, alustas ordu Wilhelmi vastu sõda. Õige pea oli enamik piiskopilinnuseid ordu võimu all ning orduvägede reaalseks juhiks sai reetliku marssali asemel uus ordumeistri koadjuutor Wilhelm Fürstenberg. Peapiiskop Wilhelm langes ordu kätte vangi ning tema koadjuutor Christoph andis end ise ordu kätte. Nüüd sekkus asja aga Poola, hakates koondama vägesid Liivimaa piiridele. Et ordul polnud vahendeid niivõrd võimsa riigiga sõdimiseks, pidi ta järgi andma ning Wilhelmi vangist vabastama. Peapiiskop sai tagasi kõik oma valdused ning samuti jäi koadjuutoriks Christoph, kes küll pidi lubama, et ta peapiiskopina maad ei sekulariseeri. Ordu pidi sõlmima Posvoli leppe, kus lisaks peapiiskopi õiguste taastamisele nähti ette ka tihe sõjaline liit Venemaa vastu, seda paraku küll alles 1562. aastast.

Koadjuutorivaenus näitas naaberrikidele selgelt, et Vana-Liivimaa sisekorraldus on nõrk ning selle osariigid ei suuda enam kuidagi vastu seista välissurvele. See kiirendas ilmselt ka Ivan IV otsust alustada Vene-Liivi sõda.

[redigeeri] Kirjandus

[redigeeri] Vaata ka: