Eesti keraamika

Allikas: Vikipeedia

Eesti keraamika all mõistetakse Eestis loodud keraamikat.

  See artikkel on pooleli.
Artikkel peaks valmima aprilli lõpuks.
Palun lisage artiklisse (sealhulgas Wikimedia Commonsisse) Eesti keraamikaga seotud pilte.

[redigeeri] Ajalugu

Kolmandal aastatuhandel eKr levis Eesti aladele kammkeraamika, mis tuli arvatavasti lõunapoolsematelt aladelt ja levis peagi kogu Läänemere idarannikule.

Narva lähedalt, Narva jõe alamjooksult, leitud üheksast neoliitikumiaegsest asulast pärinevate nõude ja nõukildude tõttu on kasutusele võetud mõiste Narva keraamika, et märkida tolle ajaperioodi Eesti keraamikat. Kammkeraamikale on iseloomulik nõude välispinda kattev kammilaadse esemega tekitatud triibuline muster. Anumad olid küllaltki suured (kuni 40 liitrit) ja teravapõhjalised.

Teisel aastatuhandel eKr. levisid Eesti aladele nöörkeraamika ja tekstiilkeraamika. Nöörkeraamika puhul luuakse esemeid kaunistav ornament nööri abil, tekstiilkeraamika puhul kasutatakse selleks aga jämedakoelist riiet. Sellel ajajärgul valmistatud saviurne on leitud Kagu-Eesti kääpaist (urnmatused).

2.-9. sajandil levis nõndanimetatud kiila pinnaga keraamika, mida iseloomustas läikima poleeritud pind, tugevam põletus ja peeneteralisema savi kasutamine.

11. sajandil levis arvatavasti Vene aladelt (Pihkvast või Novgorodist) Eestisse potikeder (esmalt Ida-Eestis). Saaremaal ja kohati Lääne-Eestis tehti keraamikat käsitsi veel 13. sajandi alguses. Samal ajal hakati ka savile hakati kivipuru asemel liiva lisama. 13.-14. sajandil asendus käsitsi ringiaetav potikeder jalaga ringiaetavaga.

13. sajandil kasvas keraamika sissevedu ja eriti hinnatuks kujunes Saksamaa kivinõukeraamika. 13. sajandi keskpaigast on teada ka vanim Eesti pottsepatöökoda, mis leiti 1998. aastal arheoloogilistel väljakaevamistel Viljandis.

Pärast 14. sajandit hakati keraamilisi nõusid metallist ja puidust nõudega välja vahetama ja seetõttu kahanes keraamika tähtsus.

17. sajandil rajati Tallinnas pottseppade tsunft. Tsunfti rajamine alles nõnda hilisel ajal on seletatav vähese nõudlusega keraamika järele ja välismaise keraamika eelistamisega kodumaise ees.

1772. aastal asutas apteeker Karl Christian Fick Tallinnas fajansimanufaktuuri. Selle manufaktuuri toodangut iseloomustas kohaliku sinisavi ja välismaise valge savi segust valmistatud, valge tinaglasuuriga kaetud ja glasuuripealsete värvidega kaunistatud toodang. Manufaktuur lõpetas tegevuse 1782. aastal.

1782. aastal rajas Woldemar Johann Lauw Põltsamaale portselanimanufaktuuri, mis tegutses 1800. aastani. Selle manufaktuuri tooted on tuntud kui Põltsamaa portselan. Manufaktuuris töötasid Saksamaal väljaõppinud meistrid, kes valmistasid põhiliselt koobaltmaalinguga portselani aga leitud on ka mitmevärvilisi lilledekooriga kaunistatud esemeid.

17.-19. sajandil valmistati Tallinnas ja Narvas ka ahjukahheleid, mida valmistati eri ajajärkudel nii reljeefseid kui siledapinnalisi ja kaetuna paljude erinevate glasuuridega.

1886. aastal pani Jõgevamaal Siimustis kohalik talumees Joosep Tiiman aluse Siimusti savitööstusele, millest sai peagi Eesti suurim keraamikaettevõte. 1913. aastal arvestati Siimusti savitööstus Venemaa suurettevõtete hulka.

20. sajandi alguses alustasid Setumaa külades tegevust mitmed keraamikatöökojad, mis tootsid valdavalt tüüpilist pottsepist. Esimese Eesti Vabariigi lõpupoole tegutses Setumaal juba 17 keraamikatöökoda.

Eesti esimeseks kutseliseks keraamikuks sai Juuli Suits.

1920. aastal alustas Tallinnas tegevust aktsiaselts "Savi", kus toodeti tarbekeraamikat ja kahhelkive.

1919. aastal püüti Tallinna Kunstitööstuskoolis (tänase Eesti Kunstiakadeemia eelkäijas) avada keraamikatöökoda aga õnnestus see alles 1923. aastal tänu Ungari päritolu keraamikule Géza Jákole. Géza Jáko juhtis seda keraamikatöökoda ka järgnevad 10 aastat. Seejärel asus vahepeal Riigi Kunstitööstuskooliks nimetatud õppeasutuse etteotsa Valli Eller.

Samal aastal (1923) alustas tegevust Tartu Naisühingu käsitöökooli keraamikaosakond.

Sellel ajaperioodil paistis keraamikaalase tegevusega silma Jaan Koort, keda võib pidada üheks Eesti rahvusliku keraamika väljaarendajaks.

1928. aastal seoses Tallinna portselanimaali töökoja rajamisega ärimees Nikolai Langebrauni poolt sai alguse Eesti portselanimaali traditsioon. 1940. aastal ühendati Tallinna portselanimaali töökoda Rene Veberi töökojaga „Ultra“ ja moodustati ettevõte nimega „Kerama“, millest arenes peagi välja Tallinna Kunstitoodete Kombinaadi keraamikaateljee.

Kolmekümnendate aastate lõpus tegutses Eestis umbes 40 väikest keraamikaettevõtet. Seoses Teise maailmasõja puhkemisega katkes aga keraamika areng. Sõjale järgnenud stalinism, mis kuulutas senised tõekspidamised sobimatuks ja seadis esikohale deviisi: “sisult sotsialistlik ja vormilt rahvuslik“, mõjus hukatuslikult ka keraamikute vabale eneseväljendusele järgneva aastakümne jooksul.

Taasärkamine Eesti keraamikas toimus viiekümnendate lõpus, kui kujunesid välja viis keraamikakeskust. Nendeks olid Tallinna Kunstitoodete Kombinaadi „Ars“ keraamika ja portselanimaali ateljee, Taru Kunstitoodete Kombinaadi „Ars“ keraamikaateljee, Tallinna Ehituskeraamika Tehase kunstilised tsehhid Siimustis ja Tallinnas ning Pärnu Ehitusmaterjalide Tehase keraamikatsehh.

1960-ndatel jõudis Eesti keraamika taas maailmakaardile seoses paljude andekate noorte keraamikute esilekerkimisega. Näiteks 1962. aastal Prahas toimunud rahvusvaheliselt keraamikanäituselt naasesid Eesti keraamikud rohke medalisaagiga.

Tolleaegsetest keraamikutest on tuntuimad Adamson-Eric, Ingrid Nõges, Helene Kuma, Mari Rääk, Ellinor Piipuu, Elagi Reemets ja Eevi Mardna.

...

[redigeeri] Vaata ka

  • Keraamika
  • Eesti Keraamikute Liit
  • Eesti keraamikute loend
  • Eesti kunst
  • Asuurkeraamika
  • Põltsamaa portselan
  • Ficki fajanss
  • Esthoggama