Kunst kunsti pärast
Allikas: Vikipeedia
"Kunst kunsti pärast" (prantsuse keeles l'art pour l'art [laar pur laar]; ladinakeelne versioon ars gratia artis) on kunstiteoorias ja üldkeeles kasutatav väljend, mis sageli omistatakse Théophile Gautier'le, mõnikord ka Victor Cousinile.
Gautier' järgi tuleb kunsti loomisel ja arvustamisel võtta lähtekohaks ainult see, et tegu on kunstiga.
Üldkeeles kasutatakse väljendit ka juhul, kui jutt on millegagi tegelemisest ainult asja enda pärast, pidamata silma mingit kasu. Mõnikord kasutatakse väljendit halvustavalt, kui tahetakse öelda, et mingi tegevus on kasutu.
[redigeeri] Ajalugu
Sarnast väljendit on kasutatud ka varem. Seda on kasutanud Benjamin Constant ja Edgar Allan Poe, kes kirjutab oma essees "The Poetic Principle": "Me oleme pähe võtnud, et luuletuse kirjutamine ainult luuletuse pärast (...) ning tunnistamine, et see oligi meie kavatsus, tähendaks tunnistada, et meil on tõelise poeetilise väärikuse ja jõu osas põhjalikud puudujäägid; ent lihtne tõsiasi on see, et kui me vaid lubaksime endal heita pilgu omaenda hinge, avastaksime kohe, et päikese all ei ole ega saagi olla väärikamat ja üllamat teost kui just see luuletus, see luuletus iseenesest, see luuletus, mis on luuletus ja ei midagi muud, see luuletus, mis on kirjutatud üksnes luuletuse enda pärast."
Gautier võttis väljendi esimesena kasutusele juhtlausena. See oli 19. sajandi boheemlaste, kreedo, millega vastanduti neile, kelle arvates kunsti väärtus seisneb selles, et ta teenib mingit moraalset või didaktilist eesmärki, (näiteks John Ruskin). "Kunst kunsti pärast" tähendab, et kunst on väärtuslik just kunstina, kunstilised püüdlused on ise endale õigustuseks ning kunst ei vaja moraalset õigustust ning tohib olla isegi moraalselt õõnestav.
Näiteks James McNeill Whistler kirjutas: "Kunst peab olema sõltumatu igasugusest mõttetust jutust [claptrap] – peab seisma omaette (...) ning apelleerima silma või kõrva kunstimeelele, ajamata seda segi sellele täiesti võõraste emotsioonidega, nagu harduse, kaastunde, armastuse, isamaa-armastuse ja muu sarnasega." Sellega ta eitas kunsti harjumuslikku rolli riigi või ametliku religiooni teenijana ning distantseerus sentimentalismist. Romantismist on siin säilinud vaid kunstniku oma silm ja tundlikkus kui ainus kohtumõistja.

