Mart Niklus

Allikas: Vikipeedia

Mart-Olav Niklus (sündinud 22. septembril 1934 Tartus) on eesti bioloog, vabadusvõitleja, rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguste eest võitleja, kauaaegne antikommunistlikust ja okupatsioonivastasest liikumisest osavõtja, kellest sai okupatsiooni hilisel ajajärgul maailma üldsuse silmis Eesti kodanike vastupanu sümbol.

1952. a. lõpetas Niklus Tartu I Keskkooli (Hugo Treffneri gümnaasium). 1957. a. Tartu Ülikooli bioloog-zooloogina, spetsialiseerudes linnuteadusele (ornitoloogiale). Võistlustöö “Haapsalu ümbruse linnustikust” eest määras TRÜ Õpetatud Nõukogu talle esimese auhinna.

Mart-Olav Niklus on olnud NSV Liidu meelsusvang aastatel 1958-1966, 1976, 1980-1988. Rahumeelses õiguslikus võitluses on Mart-Olav Niklus teinud pikaaegset koostööd teiste ikestatud rahvaste esindajatega, eriti leedulaste ja lätlastega, kuid ka ukrainlaste, venelaste, juutide jt.

Vastupanuliikumise paljude algatustega (avalikud kirjad, pöördumised, selgitustöö jms) rööbiti oli Mart-Olav Niklus Balti Apelli üks koostajaid. Rahvusvaheliselt Balti Apelli nime all tuntuks saanud dokument – eestlaste, lätlaste ja leedulaste ühispöördumine 1939. a. Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide vastu – sai alguse Eestist. Augustis 1979 koostati lõplik tekst Mart-Olav Nikluse kodus Tartus Vikerkaare tn 25. Ajaloolist sündmust tähistab meenutustahvel sel eramul.

Mart-Olav Niklus ja tema aatekaaslased nõudsid 1980. a. algul avalikult NSV Liidu okupatsioonivägede viivitamatut tingimusteta väljaviimist Afganistanist. 1970. aastatel said kaasvõitlejad Mart-Olav Nikluselt vajalikku teavet Riikliku Julgeoleku Komitee (KGB) tegevuse, eeluurimise ja vangilaagrites valitsenud tingimuste kohta, samuti väärtuslikke nõuandeid käitumiseks ülekuulamise, arreteerimise või vangistuses viibimise ajal. Seesuguseid nõuandeid on tuntud Eesti meelsusvang Sergei Soldatov nimetanud poliitvangi käitumisaabitsaks.

Eestimaa Kommunistliku Partei ja KGB korraldatud kohtulavastusel 1981. a. jaanuaris kuulutati Mart-Olav Niklus “eriti ühiskonnaohtlikuks retsidivistiks”. Avalikkuse eest suletud istungil karistas Eesti NSV Ülemkohus teda 10-aastase vangistusega nn erirežiimi kinnipidamisasutuses ja sellele järgneva 5 aastaks asumisele saatmisega. 1981. aasta kohtulavastuse eel ja selle toimumise ajal ning ka pärast süüdimõistmist pidasid nii Mart-Olav Niklus kui ka Jüri Kukk kestvat protesti-näljastreiki.

Niklus on Eesti Vabariigi kodanik, kelle elu ja tervise pärast rahvusvaheline üldsus ja rahvuskaaslased kogu maailmas on kindlasti kõige rohkem muretsenud ja võidelnud.

Maksimaalse karistuse “koostöö eest rahvusvahelise kodanlusega” oli Mart Niklus saanud ka 1958. aastal (tookord 10+3). 1966. aastal aga muudeti ENSV kriminaalkoodeksit ja maksimaalkaristuseks selle paragrahvi puhul sai 7 aastat, kuid selleks ajaks oli Mart Niklus viibinud vangistuses juba rohkem kui 8 aastat.

Mart Niklus on nii Eestis kui ka välismaal kogunud ja levitanud andmeid kommunistlikule okupatsioonirežiimile vastupanu osutamisest, kaaskodanike ja välismaalaste represseerimisest, eriti aga oma kaasvõitlejast kaaskohtualuse, keemiateadlase Jüri Kuke (1940-1981) tagakiusamisest okupantide ja nende kohalike käsilaste poolt. Langenud Vabadusvõitleja Päeva aulakonverentsidel Tartu Ülikooli peahoones on Mart Niklus avalikustanud endiste kolleegide ja üliõpilaste kirjalikke pealekaebusi Jüri Kuke vastu.

Mart-Olav Nikluse on olnud akadeemik Andrei Sahharoviga kaasvõitleja ja sõber.

Mart-Olav Niklus on järeleandmatult suhtunud represseerijate tegevusse, eirates järjekindlalt KGB kohtueelseid õigusvastaseid menetlus-toiminguid, avaldades kommunistlikul kohtuistungil passiivset vastupanu, kas seda täiesti eirates või siis piirdudes üksnes asjakohaste märkustega, pidades patrioodile alandavaks poliitiliselt erimeelsete vastu nõiajahi korraldajatega suhelda – seda enam, et kohtuotsus oli juba niikuinii NLKP kesk- ja kohaliku ladviku poolt ette ära otsustatud.

Ka vangistuses jätkas Mart-Olav Niklus võitlust okupatsioonivõimurite vastu, inim- ja kodanikuõiguste kaitseks, mis tõi talle kaasa täiendavaid karistusi, kokku üle saja (tavaliselt kartserisse sulgemine ja 1983. a. Permi oblasti rahvakohtu otsusega Tšistopoli vanglasse türmirežiimile (kambri-) üleviimine kolmeks aastaks).

Võimaluste piires edastas Niklus avalikkusele pidevalt teavet nii enda kui ka teiste meelsusvangide õiguste rikkumisest, laagrisisestest repressioonidest, administratsiooni omavolist, näljastreikidest (näiteks rahvusvahelisel inimõiguste päeval 10. detsembril), tööseisakutest jm protestiüritustest.

Nikluse võitlus pälvis rahvusvahelise üldsuse (USA ja Kanada, Lääne-Euroopa ja Austraalia parlamentides) poolehoiu, kutsudes esile maailma demokraatliku avalikkuse õigustatud hukkamõistu sovettidest (NLKP ja N Liidu võimuasutustest) represseerijate aadressil.

Mart-Olav Niklus viis Balti riikide rahvaste vastu toimepandud genotsiidi (rahvusmõrva) ja NLKP muud kuriteod rahvusvahelise tähelepanu keskmesse, aidates oma tegevusega oluliselt kaasa totalitaarse režiimi kukutamisele 1980. aastate lõpul. Nikluse võitluse sagedane kajastamine Välis-Eesti ajakirjanduses (Vaba Eesti Sõna, Eesti Päevaleht, Teataja jm), Ameerika Hääles (VOA) ja Vabadusraadios – Raadio Vaba Euroopas (RL-RFE), aga ka Lääne (eriti USA) juhtivates ajalehtedes ning muudes rahvusvahelistes teabekanalites 1970.-1980. aastatel teavitas maailma N Liidu Stalini-järgsest tegelikkusest, õhutades inimesi kõikjal võitlema sovetivõimu (kommunistliku okupatsiooni) vastu Balti riikides.

Mart-Olav Nikluse, samuti eestlaste, lätlaste, leedulaste jt ikestatud rahvaste enesest-mõistetavate õiguste ja vabaduste, sealhulgas Balti riikide kodanike õiguse kaitseks iseseisvuse taastamisele, astus eriti jõuliselt välja USA president Ronald Reagan, kes nimetas N Liitu ‘kurjuse impeeriumiks’. USAs persona non grataks kuulutatud ja seetõttu USA viisast ilma jäetud NLKP “väliskommentaator” Vambola Põder vastas 1984. a. pärast Mart Nikluse juubelit raevuka Reaganit ja Niklust laimava artikliga ajakirjas Pikker, millele Hugo Hiibus lisas karikatuuri.

12. novembril 1981 võttis USA Kongress vastu resolutsiooni, milles nõuti sovetlikelt okupatsioonivõimudelt Mart-Olav Nikluse vabastamist ja poliitilise tagakiusamise lõpetamist.

Viibides 1990. aasta suvel Ameerika Ühendriikides, tänas Niklus isiklikult ekspresident Reaganit nii endale kui ka ikestatud rahvastele osutatud erilise toetuse eest.

Pärast repressiivasutusest Perm-36 juulis 1988 vabanemist pole Mart-Olav Niklus katkestanud suhteid endiste meelsusvangide jt võitluskaaslastega ning rahvusvahelise avalikkusega. Ta on kaasmaalastele ning paljude teiste riikide kodanikele ja valitsustele lakkamatult selgitanud vajadust taastada Eesti Vabariik tema õigusliku järjepidevuse alusel rahvusriigina, ja ehitada see üles demokraatliku õigusriigina (vastav nõue kajastus eriti võimsalt valimisliidu Eesti Kodanik eeskavas). Sõpru ja aatekaaslasi nii Idas kui ka Läänes teavitab ta kodumaal valitsevast olukorrast ka praegu, sealhulgas punase mõtteviisi ja Moskva-meelsuse taassünnist, selle pealetungist rahvuslusele okupatsioonijärgses Eestis, näiteks sovetiaegsete poliitiliste repressioonide ja represseerijate õigustamine, tegevus ENSV-aegse idapiiri (mida vahepeal õigusega kontrolljooneks nimetati) Eesti Vabariigile põlistamiseks Tartu rahulepinguga vastuolus, Tallinna nn vabastajate monumendi kultus, Eesti sõjameeste mälestusmärgi vägivaldne kõrvaldamine Lihulas Juhan Partsi valitsuse korraldusel jne.

1980. aastate lõpul tegi Niklus ühena vähestest tegusat selgitustööd okupatsioonivägede ajateenijate ja ohvitseride seas (Tartus), nendega isiklikult suheldes ja jagades neile rahvuslike organisatsioonide (eriti ERSP) ja Kodanike Komiteede venekeelseid lendlehti.

Esimese eestlasena võttis Mart-Olav Nikluse oma eestkoste alla Rahvusvaheline Amnestia (Amnesty International), 1987. aastal algatasid Bukovski Sihtasutus (algselt võitles Bukovski-nimelise meelsusvangi vabastamise eest) ja Ida-Euroopa Solidaarsuskomitee rahvusvahelise kampaania Mart-Olav Nikluse vabastamiseks vangistusest.

Rahvusvahelise surve ja rahvuskaaslaste järjekindla nõudmise tulemusena vabanenud Niklus rehabiliteeriti 1991. aastal, kuna jõuti järeldusele, et tal süüd pole (kolm aastat varem oli Moskva Nikluse karistusaega vähendanud kolme aastani). Tuli ette sedagi, et needsamad kohtunikud, kes varem olid vastupanuliikujaid vanglakaristust kandma mõistnud, nüüd kiiresti need meelsusvangid ka rehabiliteerisid.

Mart Niklus on tegusalt osalenud Eesti Vabariigi taastamisel rahvusriigina selle õigusliku järjepidevuse alusel (Eesti Kodanike Komiteed), hiljem Eesti Kongressi saadiku ja Riigikogu VII koosseisu liikmena Eesti Kodaniku fraktsioonis.

Ka tänapäeval on Mart-Olav Niklus 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahulepingule tugineva Eesti Vabariigi territoriaalse tervikluse, õigusliku järjepidevuse, iseseisvuse ning Eesti kodanike isiklike ja kollektiivsete õiguste vankumatu kaitsja, väljendades oma seisukohti igal võimalusel nii kodu- kui ka välismaal.

Eesti Vabariik pole ikka veel andnud õiguslikku hinnangut Eestimaa Kommunistliku Partei osale lähimineviku inimsusevastastes kuritegudes. Ikka veel on lahendamata poliitilistest repressioonidest osa võtnud ametiisikute (näiteks õigusteaduste kandidaat, justiitskindralmajor, Eesti NSV teeneline jurist Leonid Ivanovitš Barkov, nn eriti tähtsate asjade vanemuurija Erich Vallimäe, KGB Tartu büroo ülem Anti Hansovitš Talur) ja reaagentide vastutuse küsimus. Mart-Olav Niklus on järjekindlalt nõudnud oma kaaskohtualuse Jüri Kuke surmaga lõppenud represseerimise, samuti teiste vabadusvõitlejate vaenamise põhjalikku uurimist, süüdlaste avalikustamist, avalikest ametitest kõrvaldamist ning õiglast kohtupidamist nende üle.

Mart Niklus on paljude kodu- ja välismaiste akadeemiliste ja ühiskondlike seltside tegev- või auliige, sealhulgas näiteks Rahvusvaheline Amnestia (Amnesty International), Rahvusvaheline Inimõiguste Selts (Internationale Gesellschaft für Menschenrechte, IGFM), NSV Liidu Endiste Poliitvangide Rahvusvahelist Assotsiatsioon (auliige), Ukraina Helsingi Grupp (rahvusvaheline liige), Rahvusvaheline PEN-klubi, Endiste Poliitvangide ja Kommunismiohvrite Rahvusvahelist Assotsiatsioon (International Association of Former Political Prisoners and Victims of Communism), Poliitiliste Repressioonide ja Totalitarismi Memoriaalmuuseum “Perm-35” (nõukogu liige), Balti-Ameerika Vabadusliiga (nõukogu liige), Molotov-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp (asutatud 1987. aastal, auliige), Eesti Endiste Poliitvangide Liit, Dekoloniseerimise Algatuskeskus, Tartu Vabadusvõitlejate Ühendus, Kaitseliidu Tartu Malev, Tartu Vabadussõja Mälestussamba (Kalevipoeg) Taastamise Komitee (tegevus on lõpetatud), Eesti Muinsuskaitse Selts, Õigusvastaselt Represseeritute Ühendus Memento, Eestimaa Looduse Fond (selle esimene president), Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Selts, Eestirootslaste Kultuuri Selts (Samfundet för Estlandssvensk Kultur), Eesti Rootsi Keele Õpetajate Selts (Svensklärna i Estland), Prantsuse Teaduslikku Instituuti (Institut Scientifique Franēais) asukohaga Tartus. Juba üliõpilasaegadest saadik on Mart-Olav Niklus olnud Eesti Ornitoloogiaühingu (EOÜ) ja Eesti Loodusuurijate Seltsi (Eesti LUS) tegevliige, alates 2004. aastast aga eluaegne liige.

Mart Niklus on esindanud Eestit paljudel rahvusvahelistel üritustel. Näiteks rahvusvahelised Sahharovi kongressid Amsterdamis (1990, 1992), Endiste Poliitvangide ja Kommunismiohvrite Rahvusvahelise Assotsiatsiooni (Inter-Asso) 7. kongress Berliinis (1999) ja 13. kongress Zinnowitzis (2005), antikommunistlik kongress ja tribunal Vilniuses (2000), Julgust Juurde Eetikale (Mut zur Ethik) 9. kongress Feldkirchis (2001), mitmed rahvusvahelised ühiskondlik-poliitilised konverentsid Kiievis (2003, 2004), Budapestis (2000, 2006) jm. 9.-10. jaanuaril 2007 osales Mart-Olav Niklus Leedu Seimi (Seimas, Leedu parlament) hoones toimunud Leedu Helsingi Grupi 30. aastapäeva tähistaval konverentsil. Mart Nikluse ettekanded nendel ja teistel kokkutulekutel on avaldatud mitmekeelsetes kogumikes. Erialastel üritustel bioloogina on Mart-Olav Niklus viibinud Poolas, Itaalias, Inglismaal, Prantsusmaal, Türgis jm. Tänu oma keelteoskusele ja laialdastele rahvusvahelistele sidemetele on ta ühtekokku viibinud umbes kolmekümnes välisriigis Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas.


Sisukord

[redigeeri] Pedagoogiline tegevus

Mart Niklus, kes valdab vabalt peale emakeele vene, inglise, saksa, rootsi ja prantsuse keelt, on töötanud võõrkeelte õpetajana.

Internatsionalism selle mõiste kõige paremas tähenduses on tema isiksuses harmooniliselt kokku sulanud kodumaa looduse armastuse ja isamaalusega.


[redigeeri] Kirjanduslik ja publitsistlik tegevus

Mart Niklus on avaldanud loodusteaduste valda kuuluvaid artikleid mitmes teaduslikus väljaandes (neist esimesed juba stuudiumi vältel Tartu Ülikoolis 1950. aastatel), samuti ajakirjanduses.

Aastal 2004 ilmus temalt artiklite kogumik “Mind ei tapetud õigel ajal”. Tema tõlketöödest eesti keelde väärivad mainimist näiteks Charles Darwini kolm peateost (tõlgitud juba 1960.-1970. aastatel, “Autobiograafia” ilmunud trükist septembris 2006), Etienne de La Boétie’ “Arutlus vabatahtlikust orjusest”, samuti 10. detsembril 1948 ÜRO-s vastu võetud Inimõiguste Ülddeklaratsioon (tõlgitud esimese vangistuse ajal ja sealsamas ka levitatud).

Niklus on pidevalt aidanud toimetada Põllumeeste Kogu ajalehte “Rahvuslik Koguja”.


[redigeeri] Võitlus olmemuredega

Karastunud vabadusvõitleja pidas aastaid vastu kohe pärast vangistusest vabanemist talle peale surutud perevägivallale ja võitlusele eluaseme säilitamise pärast Tartus. Kuigi post-sovetliku Eesti õigussüsteemi ja kohtutega osavad manipuleerijad ähvardasid aastal 2001 teda isegi kodust väljatõstmisega (uut elamispinda vastu andmata), mõistsid heade mõtete linna võimud eesotsas Andrus Ansipi ja Margus Hansoniga, et kisendav ebaõiglus niigi alusetult represseeritud inimese suhtes ei tohi kesta igavesti. Tartu Linnavolikogu üksmeelse otsusega 2002. a. osteti ühe aktsiaseltsi valdusse mängitud elamu Tartus Vikerkaare tn 25 järelmaksuga Tartu linna omandisse, võimaldamaks Mart-Olav Niklusel omaenda kätega ehitatud ja kehtiva testamendiga talle pärandatud kodus praegu üürnikuna siiski edasi elada. Mõndagi saatis korda ka ajakirjanik Heimar Lenk, kes avalikustas Mart-Olav Nikluse tagakiusamise ajalehes Kesknädal ja korraldas sellel teemal pressikonverentsi Keskerakonna büroos Tallinnas. Seejärel julgesid Mart-Olav Nikluse jätkuva tagakiusamise kohta sõna võtta ajakiri Seltskond, Eesti Ekspress jt.


[redigeeri] Autasud ja aunimetused

Eesti Vabariigi president Lennart Meri on Mart-Olav Niklust okupatsioonivastase võitluse eest vääristanud Riigivapi II klassi ordeniga (24. veebruar 1996), Kaitseliidu Keskjuhatus autasustas Mart-Olav Niklust III klassi teenetemedaliga (7. mai 2003).

Mart-Olav Nikluse elutööd on kõrgelt hinnanud rahvuskaaslased välismaal, talle on antud mitme välisriigi ordeneid, riiklikke või ühiskondlikke autasusid.

24. veebruaril 1981 omistati Mart-Olav Niklusele eestlusele ja Eesti vabadusvõitlusele osutatud eriliste teenete eest Kanada Eestlaste Kuldteenetemärk. 15. oktoobril 1988 sai ta Balti—Ameerika Vabadusliigalt (Baltic American Freedom League, USA) Balti Vabadusauhinna. Eesti Vabadusvõitlejate Ühing Michiganis (USA) andis Mart-Olav Niklusele 6. juulil 1990 Kuldrinnamärgi. Ülemaailmne Eesti Vabadusvõitlejate Keskus vääristas 15. mail 1993 Mart-Olav Niklust Keskuse Teeneteristi III järguga erilise panuse eest võitluses Eesti iseseisvuse taastamisel.

Horvaatia Poliitvangide Liit andis 25. oktoobril 1999 Endiste Poliitvangide ja Kommunismiohvrite Rahvusvahelise Assotsiatsiooni traditsioonilisel konverentsil Dubrovnikus Mart-Olav Niklusele teenetemärgi. Leedu Vabariigi president Valdas Adamkus autasustas 16. veebruaril 1999 Vilniuses eestlast Suurvürst Gediminase III järgu ordeniga. Ukraina Poliitvangide ja Represseeritute Ühing austas 9. novembril 2001 Mart-Olav Niklust selle ühingu juubelimedaliga. 23. oktoobril 2006 sai Mart-Olav Niklus teenetemärgi Ungari Vabariigilt.

1992. aastal oli Mart-Olav Niklus New Yorgis kuuendatel Ülemaailmsetel Eesti Päevadel (ESTO-92) üks selle kolmest aupatroonist.

Rahvusvaheline Tähtede Register (International Star Registry, USA) andis Universumis Draakoni tähtkujus ühele tähele Mart-Olav Nikluse nime (teise eestlasena on sellise au pälvinud eelnimetatud kommunistliku poliitilise mõrva ohver Jüri Kukk).


[redigeeri] Publitsistikat Mart Niklusest

Kinostuudio Tallinnfilm tegi 1989. a. Mart-Olav Niklusest filmi “Kolmkümmend aastat hiljem” (režissöör Jaak Lõhmus).

2005. aastal valmis film “Balti Apell 25” (ingliskeelsete subtiitritega, režissöör Agu-Üllar Kull, operaator Mati Hint).

Koos USA tuntud ajakirjaniku ja publitsisti David Satteriga osales Mart-Olav Niklus suvel 2006 antikommunistliku tõsielufilmi võtetel Tallinnas (režissöör Andrei Nekrassov).

Mart-Olav Nikluse elu ja võitlusega on võimalik tutvuda Ants Kippari jt võitluskaaslaste poolt avaldatud raamatus “Mart Niklus & Jüri Kukk. Kaks, kes ei alistunud” (Stockholm, 1983), Rein Taagepera ja Andres Küngi mitmes eesti-, inglise- või rootsikeelses raamatus (näiteks A. Küng, “Estland vaknar”, Stockholm, 1989), baltisaksa kirjaniku Bernd Nielsen-Stokkeby raamatus “Baltiche Erinnerungen” (1991), samuti Tartu Ülikooli Kirjastuse poolt välja antud Viktor Niitsoo raamatus “Vastupanu” (1997), Tiit Madissoni raamatutes “Vastasseis” (1996) ja “Riigipööraja märkmik” (1999), Jüri Lina raamatus “Öised päevad” (Stockholm, 2005), Mari-Ann Kelami raamatus “Kogu südamega” (2002), klassivend Johan Ahlbergi mälestustekogumikus “Eesti elu” (2003), ülikoolikaaslase Helve Kruus-Sarapuu mälestusteraamatus “Puu mõõdab inimest” (2005), Lembit Ainsoo ja Uno Ainsoo teatmeteoses “1000 tartlast läbi aegade” (Liivimaa Mälu, Greif, 551 lk, 2003), kogumikus “Eesti ajalugu” (VI, Ilmamaa, 2005), David Satteri raamatus “Meeletuse ajastu. Nõukogude Liidu allakäik ja langus” (2005, nõuandja Mart-Olav Niklus ise) jt.

Mart-Olav Nikluse tegevus ja ta saatus on sageli kajastamist leidnud isekirjastuslikes (samizdati-) väljaannetes “Lisandusi Mõtete ja Uudiste Vabale Levikule Eestis” (anti okupatsiooniajal välja Tartus ja hiljem Stockholmis), samuti “Isekirjas” (ilmus Kohtla-Järvel 1982-1985, väljaandja Holger Kaljulaid), Moskvas ilmunud “Jooksvate Sündmuste Kroonikas” ja “Leedu Katoliku Kiriku Kroonikas”.

Mart-Olav Nikluse tegevust on kõrgelt hinnanud kunagine relvastatud vastupanuvõitleja (metsavend) Alfred Käärmann oma raamatus “Surmavaenlase vastu” (Tartu Ülikooli Kirjastus, viimane kordustrükk 1999) ning veel mitu brošüüri, ajakirjandusväljaannet, raadio- ja telekanalit kodu- ja välismaal.

Enn Tarto on Mart-Olav Niklust nimetanud Eesti vabadusvõitluse lipulaevaks ja piksevardaks (Kultuur ja Elu nr 4, 2003, lk 9).


[redigeeri] Huvialad

Vabadel hetkedel viibib Mart-Olav Niklus meelsasti looduse rüpes, tuletades meelde ülikoolis õpitud eriala (näiteks aastaid kestnud linnuvaatlused Ropka-Ihaste luhakaitsealal).

Tartu Muusikakooli kasvandikuna pälvis Mart-Olav Niklus juba õpilasena avaliku tunnustuse noore pianistina, millest toonane ajakirjandus ka kirjutas. Klassikalist muusikat (eriti Bachi ja Chopini) mängib ta klaveril meelsasti ka praegu.