The White Stripes

Allikas: Vikipeedia

See artikkel vajab toimetamist

The White Stripes on Ameerika rokk duo bänd Detroitist, bändis on Jack White(kitarr, klaver, vokaal, helilooja) ja Meg White(trummid, löökpillid, vokaal). Selle bändi põhiliseks žanriks on garage rokk ja seda saab mõista kõige paremini White Blood Cells-i ja Elephant-i albumi pealt; nende kõige aegade suurim hitt oli "Seven Nation Army", mis võitis 2004-dal aastal parima rokk loo Grammy. Nad on tuntud oma toore, madala ja täpse heli poolest ja põhiliselt on neid innustanud punk rokk, Ameerika bluus, Folk rokk ja kantrimuusika.

Sisukord

[redigeeri] Ajalugu

[redigeeri] Algusajad (albumid White Stripes ja De Stijl)

The White Stripes(Megan Martha White,trummid, vokaal; ja Jack White, kelle algupärane nimi oli John Anthony Gillis, kitarr, klaver, peavokaal) said alguse Detroidis aastal 1997, täpsemalt 14. juulil. Jack ja Meg on väitnud, et nad on õde ja vend, kuid nende abieluleping tõestas fakti, et nad on lahutatud paar. Jack on nende debüüt albumit(avaldatud 1999) kirjeldanud nii "...väga vihane..kõige toorem, kõige jõulisem ja kõige rohkem Detroidi kõlaga plaat, mis me teinud oleme".

Nende teine album De Stijl(2000), on nime saanud hollandi kunstiliikumise järgi. De Stijl stiili kasutasid nad ka oma plaadi kaane peal.

[redigeeri] Tõusev Populaarsus (albumid White Blood Cells ja Elephant)

Albumi Elephant kaanepilt
Albumi Elephant kaanepilt

Bänd nautis oma esimest paljutähendavat edu aastal 2001 kui nad avaldasid albumi White Blood Cells. Kärbitud, garage rokk heli lõi laineid Suurbritannia-s ja varsti levis ka Ameerika Ühendriikides ja neist said üks kõige heakskiidetumaid bände aastal 2002. Aastal 2002, nimetas Q ajakiri The White Stripesi "50 bändi, mida elu jooksul nägema peab" nimekirja hulka. Lego-teemaline video, mille lavastas Michel Gondry singlile “Fell in Love with a Girl” albumilt White Blood Cells tõi neile palju kuulsust juurde.

Jacki andmeil, iga album järgnevalt White Blood Cellsi on olnud nii, et esimesed lood on singlid ja viimased lood on omavahelised naljad Jacki ja Megi vahel.

Nende järgmine album Elephant, avaldati 1. aprillil 2003, et saada jälle laialdaselt heakskiidetud kriitikat ja veel rohkem kaubanduslikku edu.

Aastal 2003, Jack ja Meg White osalesid Jim Jarmuschi filmis Coffee and Cigarettes lõigus, mille nimi oli “Jack Shows Meg His Tesla Coil”. Samal aastal augustis, valiti Jack White 100 parima kitarrimängija hulka Rolling Stone ajakirjas. Ta jäi Johnny Ramone ja John Frusciante vahele 17-ndale kohale.

Avaldatud aastal 2004 DVD Under Blackpool Lights filmiti täielikult kasutades 16mm filmiga ja selle lavastas Dick Carruthers. Jack White käskis fännidel olla tähelepanelik, sest filmis pidi olema väikseid müsteeriumeid, üks nendest oli kirjutis tema käel. Salvestatud kahel erineval õhtul, kiri tema käel oli NOXIOUS mis muutus OBNOXIOUS-iks. Filmis oli ka kaver Dolly Partoni loost “Jolene”.

[redigeeri] Praegused Sündmused (album Get Behind Me Satan ja edasi)

Esimesel juunil aastal 2005 Jack ja modell Karen Elson abiellusid bändi turneel Lõuna-Ameerikas. Laulatus toimus kanuus Amazoni jõel, kus bändi mänedžer Ian Montone oli isamees ja Meg oli pruutneitsi. Kuuldused rääkisid, et Meg ei käinud pulmas kuigi oli kutsutud, kuid selle kuulduse lükkas umber tige Meg. The White Stripesi veebileheküljel oli kirjas, et “see on esimene abielu mõlemale vastabiellunule”, kuigi on olemas dokumendid, et Jack ja Meg olid kunagi abielus. Paar sai esimese lapse, Scarlett Teresa, teisel mail aastal 2006 ja see oli teisipäev.

Viies album, Get Behind Me Satan, avaldati Põhja-Ameerikas 7.ndal juunil 2005 ja kogus heakskiidetud kriitikat. Samal aastal ajakiri Rolling Stone ütles: “Kui te pruugite olla rokk bänd, ja te ei ole kumbki The White Stripesist, siis oleks väga nõme teie olla”. Kolm singlit lasti sellelt plaadilt välja, esimene oli “Blue Orchid”, mis oli populaarne lugu satelliit radios ja aeg-ajalt FM jaamades. Jacki abikaasa oli selle laulu videos. Teine single oli “My Doorbell”. Kolmas single oli “The Denial Twist”, mille video lavastas Michel Gondry, mis oli tõendatud tüüpilise veidra White Stripesi stiilis.

Bänd avaldas kaveri Tegan and Sara loost “Walking with a Ghost” iTunesis 14 novembril 2005. See lugu lasti hiljem uuesti välja 7-ndal detsembril Walking With a Ghost EP-l, millel oli veel ka neli teist lugu.

Esimesel detsembril 2005, bänd oli The Daily Show with Jon Stewart saates ja nad esitasid “The Denial Twisti” ja “My Doorbelli”. Nad on üks vähestdest bänditest, kes on selles saates lugusid esitanud.

Ametlik logo Aluminumil
Ametlik logo Aluminumil

12-ndal oktoobril 2006 oli nende ametlikul kodulehel kirjas, et ilmub avant-garde orkestri album, millel on Jack White kirjutatud lood, mille nimeks sai Aluminium. LP versioon müüdi välja vähem kui ühe päevaga. Selle projekti kavandas Richard Russell. See album on üksnes kättesaadav Aluminiumi veebileheküljel vaid piiratud koguses. CDisid oli 3333 ja LPisid oli 999, kuid nüüdseks on kõik need välja müüdud. Allalaetav versioon ei ole piiratud.

[redigeeri] Muusika

[redigeeri] Instrumendid ja Varustus

The White Stripes on tuntud selle järgi, et nende bändis on vaid kaks muusikut, mis vähendab erinevate instrumentide arvu lugudes, eriti laiv kontsertidel. Jack, peamine helilooja, on öelnud et see ei ole probleem ja ta on öelnud, et “ma olen alati bändi number kolmega seostanud. Kõik oli vokaali, kitarri ja trummide ümber või vokaali, klaveri ja trummide ümber”. Jack on põhilaulja bändis, kuid Meg on põhivokaal bändi kolmel laulul: “In the Cold, Cold Night” (albumilt Elephant), “Passive Manipulation” (albumilt Get Behind Me Satan) ja “Who's a Big Baby?” mis oli “Blue Orhid” singli peal.

Kohe alguses püüdsid nad tähelepanu sellega, et kasutasid antiikseid helisalvestus vahendeid. Album Elephant salvestati kaheksa-loolisele masinale, mis on pärit varastest 1960-ndatest. Väheste eranditega kasutab Jack ka ampereid ja pedaale, mis on ka pärit 1960-ndatest.

Jack kasutab erinevaid efekte, et saada teatud kõla, üks nendest on Whammy pedaal, et ulatada helikõrgusteni, mida ei saaks muidu teha tavalise kitarriga. Näiteks ilma selle pedaalita oleks “Seven Nation Army” loos vaja bassi ja “Black Math” oleks väga keeruline lugu mängida ilma 29-nda keeleta (mida ei ole muidu tavalistel kitarridel) just kõrgeid noote.

[redigeeri] Kitarri Häälestus

Peale standardase häälestamise, Jack White kasutab mitmeid teistsusguseid häälestusi oma lugudes ja ka kaverites:

  • D häälestus: Let's Build a Home, Sister, Do You Know My Name?
  • G häälestus: Death Letter, Little Bird
  • E häälestus: A Boy's Best Friend, I Fought Piranhas, St. Ides Of March, Stop Breaking Down, Suzy Lee, Let's Build a Home, Goin' Back to Memphis
  • A häälestus: Red Rain, Seven Nation Army

[redigeeri] Helisalvestus Seansid ja Live Esitused

Jack laval esinemas
Jack laval esinemas

Paljud nende plaadid on salvestatud üpris tormakalt. Näiteks Elephant salvestati kahe nädalaga Londoni Toerag Stuudios. Nende järgnev plaat Get Behind Me Satan oli samuti salvestatud vaid kahe nädalaga. Kontsertideks ei valmista nad ka enam nimekirjasid ette, uskudes et planeerimine rikkuks ära loomuliku tunde, mis laval tekib. Jack improviseerib tihti soolodega ja tihti hüppab ühest laulust järgmisesse. Sellepärast ei ole neil ühtegi samasugust kontserdit ja kontserdi pikkus võib kesta seitsmekümnest kuni saja minutini.

[redigeeri] Kaverid

Teised keeled